Excessively pointless

and do... well... whatever

2012-01-27T01:11:00.000+02:00

Pool sellest horror-nädalast on seljataga. Kolm eksamit ja lugematu arv magamata tunde. Oh joy.
Okei, mis ma siin ikka ennast nii tubliks teen - esmaspäevane eksam oli selline jura, et ma isegi ei viitsinud eriti süübida sellesse. Kui aine ei huvita, siis ei jää nii või naa meelde, isegi KUI ma viitsiks tuupida. Niisiis, ma läksin hoopiski lihtsama (ja mu enda heaolu huvides ka targema) vastupanuteed ning lõin õppimisele käega. Mistõttu nägi mu laud enne eksamit välja selline:

Muidugi eksami ajal olid nad kõik tagurpidi ning kuna ma täpselt ei mäletanud, millisel lipikul midagi asus, siis ma muudkui pöörasin asju oma laual, et vajalikud küsimused üles leida.
Tegelikult on nende spikritega selline asi, et ühe korra läbi lugedes ja neid koostades jäävad asjad juba nii või teisiti mingil määra meelde ja töö ajal tuleneb spikrite vaatamine pigem sellest, et nii on lihtsam, kui et hakata asju pingsalt meelde tuletama.
Nädalavahetuse kooliks oleks ka nii palju õppida, aga kuna ma nagunii ei jõua, siis istun ma lihtsalt süüdimatu naeratusega kell 1 öösel läpaka taga ja teen absoluutselt mitte midagit.

Flunk - On My Balcony

Despite the love

2012-01-07T01:38:00.000+02:00

Süümepiinad närivad sisikonda ja südametunnistust oma väikeste teravate hammakestega. Lausa piinliku järjepidevusega.
Ma oleks täiesti suuteline igasuguseid ohvreid tooma, et mitte olla vastutav kellegi katkiläinud südame, elu, mõtteviisi või mille iganes eest. Võimalik, et ma peaksin hoopiski kusagile kookonisse ennast kerima, et vältida igasuguseid edasisi kokkupuuteid inimsooga ja säästa kõigi aega ning närve.
Mul on lihtsalt nii valus, kui kellelgi minu pärast halb on. Iga kord ma mõtlen, et prooviks veel ühe korra, äkki on seekord kõik teisiti. Päike tõuseb ka öösel ning siis on kõik jälle romantiline, alates aasal lehkavast sõnnikust kuni juuste väljalangemiseni. Aga tegelikkuses kunagi midagi ei muutu. Taevas on ikka sama must, kiilakad on endiselt koledad ning altruismist pole kahjuks jälgegi.
Ma olen ebapädev, sobimatu, oskamatu ja võimetu sellise tugeva emotsiooni jaoks. Ja ma vabandan kõigi ees, keda ma osava teesklusega valele teele juhtinud olen.
Ma tean, et see kõik tundub täieliku jurana, aga see selgitus on parim, mis ma antud hetkel anda oskan ja suudan.

How could you shoot a good man down
and leave without mourning.
Broken-hearted on the ground,
like the others before him.
A burden heavy as a rock,
ain't nobody gonna stop her.
Go ahead and walk alone
and regret it some elsewhere.

Ewert and the Two Dragons - Good Man Down

How could I

2011-12-30T21:08:00.002+02:00

Mürk.
Snugglesil oli vist õigus.
Sõltuvusttekitav ja peadpööritamapanev. Nagu muskaatpähkel. Alguses mindblowingult hea, kuid suuremates kogustes ajab iiveldama, laseb aju lühisesse, paneb vere keema ja nöörib soolikad kinni.
Ja siiski on nii kohutavalt raske kiusatusele vastu panna. Isegi kui on teada, et see ei lõppe hästi, siis on nii raske jätta kätt välja sirutamata või endale vastu sõrmi lajatada. Ja lõpus on ikka tahtmine oma telefon vastu maad ribadeks visata, sõrmenukid vastu maja kildudeks taguda ning iseenda jalaluud murda, nagu kunagi ammu, aga sel korral veidi teistsugustel põhjustel.
Peaks ennast kokku võtma, selle kaassõltuvuse ära lõpetama ja iseseisvaks hakkama.

Ostsin just homme hommikuks bussipileti Hiiumaale. Prooviks vahelduseks olla kusagil, kus keegi ei oota mult midagi peale mu vaimustava iseloomu.
Loodame, et järgmine aasta toob hingerahu. Ja teile ka, mu kallid lugejad.

Minus on ikka väike kantripede peidus, et mulle suupill sedavõrd peale läheb. Kuulake 2:34 minutil, isssssand see on nii hea
Blue October - Let It Go

Kadugu reeglid

2011-12-10T01:56:00.001+02:00

Käisime teisipäeval jälle Onu Sämmi juures tema taevalikku õhtusööki nautimas. Seekord ma ei nuusutanud, katsunud, maitsnud ega pärinud iga koostisosa kohta vaid lihtsalt sõin ja nautisin. Ma ei ole kunagi täielikult toidugurmaanlusest aru saanud, aga kui ma olin kõrvale veel ülihead punast veini joonud, siis ma tundsin ennast nii hästi, nagu ma juba pikka aega ei olnud tundnud.

Ei saa üle. Ma ei jaksa isegi mõelda enam selle peale. Peaks lihtsalt aia ümber ehitama ja sellega oleks asi mutt. Eks ma siis järgmises elus kirun oma halba karmat.

Härra Elavhõbe tõi mulle, martsipanist ja isetehtud-hästitehtud. Nii temalik.

Karmini sünnal käisin ka täna. Nägin jälle üle pika aja tervet gängi. Kuigi ma sain ainult natuke aega olla, kuna ma pidin koju õppima tulema (üllatus missugune, eks), siis pigistati ikka mulle pits punast skilttlesiviina sisse.

Ja siin ma nüüd olen. Kell on pool 2 laupäeva varahommikul. Koostasin just kümmetuhat lehekülge juttu ekskursioonimarsruudist (jah, ma tean, mul on liialdamisega probleeme) ning, selle asemel, et magama minna, et hommikul ikka pilusilmade vahelt välja näha võiks, kõlgutan ma selle võimatult ebamugava tooli peal jalgu ja kirjutan ülitähtsat blogi.

Skittlesiviinad. colorish. funnnnn

Kuulsin seda lugu ühel ilusal õhtul Raadio kahest ja täitsa meeldima hakkas. Kuigi ma ei tea sellest superstaarivärgendusest mitte midagi ega üldse ühestki Eesti tõsielusarjast, for that matter. Inimesed pidevalt räägivad küll Naabri-Matidest, Talu-Toomastest ja Strippari-Sulevitest ja ma ei saa mitte mõhkugi aru. KES TE KÕIK OLETE JA MIKS MA PEAKSIN TEIE ELUST HUVITUMA? Okei, kaldusin teemast vähe kõrvale. Lugu on põhiline. Disko pole oluline. Ja muud laulusõnad.

Liis Lemsalu - Täitugu Soovid

Some people get confused if a sentence does not end as they potato

2011-12-04T14:13:00.003+02:00

Koolis on nii kreisibisi olnud, et ma ei ole ammu jõudnud siia.

Üleeelmine pühapäev käisime 10 inimesega koolist meie sõpruskooli Haaga-Heliat külastamas. Helsingis oli umbes miinus 720 kraadi ning meil oli üsna palju linnas ringi jalutada, enne kui me hotelli saime. Niisiis, külma peletamiseks, alustasime juba kell 10 hommikul jäägu joomist. Ning, ma ei tea, kas asi oli selles külmas või väsimuses või väheses toidukoguses, aga pärast kahte lonksu olin ma täiesti vispel ning taruidaraatasin rõõmsalt ühest teeservast teise.
Tegelikult olid need 2 päeva väga fun - hängisime soomlastega, keerasime hotellitoa pahupidi, sõitsime niisama metrooga ringi, ostsime nänni, olime varaste hommikutundideni üleval ning kõige selle juures suutsime veel tudengiprojekti arutamise juures pädevat nägu teha.
Eriti tore oli muidugi see, et kool meil peaaegu kõik kinni plekkis. Mõnus, et meid, kes me koguaeg midagi korraldada viitsime, päris palju poputatakse. Enamus koole sellist asja ei tee.

Teeviidal olin kaks päeva. Reedel saime koolivennaga ühelt õppejõult kutsed mingile teeviida banketile, mille mõttest ma päris täpselt aru ei saanud, sest peale söömise ja joomise seal suurt midagi teha polnud. Niisiis kallasime omale muudkui veini sisse ja lobisesime. Ja sõime. Oioi kui palju sõime.

IP-l ei lubatud oma "sõbrannat" kruiisile kaasa võtta. Ja kuigi ta siiski mind kutsus (in your face), on mul järgmine nädal nii palju teha, et ma ütlesin ära. Sjuuke piff, et mai või. Puhtalt selle lause pärast saadaks kooli pikalt ning spets läheks kaasa. Ja ma veel üritasin hästi sõbralik ja avatud olla. Ajusid tarvis omale kasvatada. Pff.

Selle nädala üks Oliveri pärlitest:
"Kas Minttu oli see, mis oli kaval ja tuli tagantpoolt?"

Sellist jõulukalendrit tahaks omale. Ma ei ole tegelt joodik, päriselt ka 0.o

Midagi õuldskuuli
The Monkees - Daydream Believer

And in one little moment, it all implodes

2011-11-18T21:05:00.000+02:00

Ma ei ole aru saanud inimestest, kes väidavad, et nad ei tea, mida nad ühe või teise asja suhtes tunnevad. Minu jaoks on see alati väga lihtne ja loogiline olnud: mulle meeldivad valged sokid, mulle ei meeldi ämblikud, jumaldan parmesani, vihkan hoolimatuid inimesi, armastan suveöid, naudin head muusikat, tahan pidevalt oma sõpradega koos olla, olen vaimustuses antiikajaloost, kurvastan kodutute loomade pärast.
Easy-peasy.
Ja nüüd on mul sees mingi veider emotsioon, millele ma ei oska mitte kuidagi nime anda. Olen proovinud seda ühest äärmusest teise liigitada, aga see ei mahu mitte kusagile kindlatesse piiridesse. Ne mjassa, ne rõba, ütleks selle peale.
Halb. Sest ma ei oska selle tõttu kindlat seisukohta võtta, ega tea, mida nüüd edasi peaks tegema. Täiesti uus territoorium minu jaoks ning ausalt öeldes ma ei julge iitsatadagi.
Shhhh.

2:43 Ma ei tea, kas teha awww, et laulja on nii overwhelmed, et ei suuda laulusõnu enam laulda või pursata naerma, sest tal on selline nägu, nagu kena videokoordinaatori-tsikk teeks talle parasjagu kaamera all suhkamit
Snow Patrol - This Isn't Everything You Are

Falling in love with the world over again

2011-11-11T20:48:00.001+02:00

Ma sain mikroökonoomika eksami 74 punkti 75-st. Mul on omad blondid hetked, aga kohati I'm a friggin' genius. Höhö.

Omast arust jõin ma ainult mõned klaasid veini. Aga no kui arvestada, et mul on need XXL klaasid, kuhu mahub praktiliselt terve pudel veini sisse ära, siis pole imestada, et eilsele mõeldes kõik üsna hägune on.
Mind ei lastud Nimetasse sisse kuna ma ütlesin turvamehele paar krõbedat lauset ja keeldusin talle oma dokumenti näitamast enne, kui ta natuke rohkem viisakust ära ei õpi. Teenindustase siin Eestis on ikka alla igasuguse arvestuse.
Janale suutsin ühe millimallika sisse joota ja tema sõnul oli see kõige hullem asi, mida ta kunagi proovinud on. Ma naersin krampides. Need millimallikad ostis meile mingi tüüp, kelle me kusagilt üles korjasime ning kampa võtsime. Muidu tore tüüp, aga tal oli veider arusaam sellest, mis juhtuma peaks, kui ta omale tüdruku koju viib. Mitte, et me oleks tahtnud minna ja ma päris täpset vestlust ei mäleta, aga ta ütles, et tema küll tüdrukuid omale koju ei vii, sest see lõppeb alati halvasti.
Huvitav, kas ta pärast intercourse'i kallistab duši all oma põlvi ja nutab kui räpasena ta ennast tunneb ?

IP suutis eile lõpuks oma suu avada ning ma sain talle kõik näkku öelda, mis ma tema mölaklikust käitumisest arvan. Hunnik ilusaid sõnu hiljem suutsin ma veidi maha rahuneda ning sain aru, kui palju ma tegelikult meie veidrast connectionist puudust tundsin. Siiski on mu kutsikafaas möödas ja ma ei usu, et asja saab kuidagi päris endiseks teha.
Enesetunne on siiski üsna hea.

The Jezabels - Catch Me

Jeesus on seal, kus sa teda kõige vähem oodata oskad

2011-11-02T20:57:00.000+02:00

Mikroökonoomika ja ajusurm käivad käsikäes. Homme on eksam ja pehmelt öeldes ma ei oska ikka mitte M-igi.

Queensryche - Silent Lucidity

Don't keel over

2011-10-28T20:59:00.000+03:00

Mis ma siin ikka jauran. Kõik on nagunii koguaeg ühesugune.
Nutt ja hala. Vi** ja kevad. Sitt ja vibunöör.

Kuulake parem head mussi.

Snow Patrol - Called Out In The Dark
The Airborne Toxic Event - All I Ever Wanted
Daughtry - Crawling Back To You

"Drive"

2011-10-23T01:03:00.004+03:00

Käisin seda just kinos vaatamas. Pean tunnistama, et ma pole juba ammu midagi nii head näinud.
See oli üks sellistest vaiksetest filmidest, kus räägitakse üsna vähe ning tähelepanu keskmes on hoopis värvilised liikuvad pildid. Sedapuhku olid põhilisteks pikalt teineteisele silmavaatamise kaadrid ning autoakendest möödavilkuvad majad. Kohati sai ka õhtupimeduses üle linna lennata ning kihavat ööelu ülevalt poolt jälgida.
Ning nii vahelduse mõttes sai näha, kuidas peategelane ühel pahalasel kannaga nägu sisse taob. Mind igatahes pani küll kampsunivarrukat lutsutama.
Goslingil oli harjumatult vähe repliike, võrreldes näiteks Crazy Stupid Love filmiga, kus ta oli mingi fotoshopitud kõhulihastega pleikar, kes oma suud kinni panna ei suutnud, või siis filmiga Notebook, kus ta vesiste kutsusilmadega igavesti-ühe-naisega-tüüpi karakterit mängis.
Aga just too vaikus mulle selle filmi puhul meeldis. Hästi väljamängitud näoilmetega suudeti kogu emotsioon ilusti rahvale edasi anda. Ja muidugi sinna juurde ülihästi valitud soundtrack tegi asja peaaegu täiuslikuks.
Veidi jäi häirima ainult peategelase kerge vaimne ebastabiilsus, mis minu arvates oli kohati vastuolus tema teatud käitumuslike nüanssidega.
Aga see on puhtalt minu subjektiivne nägemus, ja mida mina üldse filmikriitikast ning psühhiaatriast tean, eksju.

See on üks neist filmidest, mida kannataks isegi teist korda kinno vaatama minna.

College - A Real Hero

Väljas on alles pime

2011-10-18T07:35:00.000+03:00

Täiesti ebatervislik on nii vara üles ärgata. See tuleks seadusega ära keelata.

Tahtmine oli äratuskell läbi aknaruutude välja lajatada. Lohutan ennast mõttega, et homme saan veidi puhata, sest täna on tarvis veel referaati kirjutada, kuna Etihad Airways on igavesti vägev lennufirma!

MAGADAAAA

Florence and The Machine - Shake It Out

Rohkem kui natuke

2011-10-17T20:47:00.001+03:00

"Kui sina peaksid kõiki maailma poisse magatama hakkama, siis sureksid kõik kepinälga"

Oliveril on mõnus suuvärk nagu alati. Haah. Ma ei teagi nüüd kas ma peaksin seda komplimendi või solvanguna võtma :D

Riia reis oli üsna vägev. Kuna ma ei viitsinud väga minna, siis olid mu ootused ka üsna madalad, aga tegelikult hõivasime oma suure seltskonnaga bussi teise korruse esiotsa ja ega jutt pidama ei jäänud. Hosteli poolt saime igaüks 2 complimentary beer kupongi ning kuna pooled õlut ei joonud, siis panime need ka omale hinge alla, mistõttu ma raha peaaegu üldse ei raisanud.
Vastutasuks tasuta kesvamärjukese eest lõhkusime neil 6 või enam voodit ära.
Mingis väga tabava nimega klubis The Club käisime. Ning kuigi ma ei ole kohe üldse klubide inimene, siis mulle on hakanud tunduma, et igalpool mujal väljaspool Eestit on klubid täiesti külastatavad ning on võimalik ka 3 tundi jutti tantsida, ilma, et kõrvulukustavalt halba muusikat taluma peaks.

Rohkem kirjutada ei viitsi. Mul on jälle tarvis õppima hakata. Öösel sain 3 tundi magada. Ega tänagi väga palju rohkem ei tõota tulevat.

Laavenders blue, dilly, dilly, laaaaavenders green
Marillon - Lavender

I don't wanna

2011-10-13T23:04:00.001+03:00

Iga kord kui ma arvutist kaugel, kaugel olen, siis ma mõtlen, et mul on nii palju kirjutada. Tulen siis siia, avan bloggeri ja... tühjus huilgub peas.

Ingo says (kaisu tülitamise kohta) (21:26):
there is this innocent girl sitting in mustamäe and all she wants is to have a nice calm evening with knitting some socks and watching tv. but the thunderstorm is already gathering at the horizon
R says (21:27):
I'm her umbrella, if things get too out of hand. and she is mine.

Lihtsalt. Need väikesed asjad, mida tihtipeale ei taibatagi, pesevad igasuguse muu muda külgedelt maha. Üritagem neid mitte unustada.
Kuigi täna oli küll tunne, et ei lase mitte ühtegi inimest endale enam lähedale. Up yours, I. Mina ei oska olla nii bipolaarne.
Nutt ja hala. Kui sees kripeldab, siis tuleb tahtmine veel rohkem tolmu üles keerutada ning karu toikaga torkima minna. "Tegid meelega või?"

Jap.

Homme lähen kooliga Riiga. Eelmine aasta jäi opi tõttu vahele. Hetkel ei ole üldse tahtmist ennast lähima 58 aasta jooksul voodist välja ajada, aga üritan fanni hävida kõigest hoolimata. Tegelt oleks nii palju õppida tarvis, aga selle pärast muretseme pühapäeval, kui ma hommikul kell kümme giidikoolis vaevu silmi lahti hoida suudan.
Õõggh.

A Life Divided - Heart on Fire

Turn and run

2011-10-13T09:23:00.000+03:00

Tüübid käisid mul üleeile ukse taga ja tõid mulle suure kingikoti. Ma olin suht õnnes omadega, välja ma seda muidugi ei näidanud. Mölakad. Kolm päeva natuke liiga hilja. Mis muidugi ei tähenda, et ma siin omaette rõõmustada ei või.

Mõttega kingitused on just need kõige ägedamad.

Apocalyptica ft Lacey - Broken Pieces

Life is a rollercoaster. And I'm about to throw up

2011-10-09T21:08:00.031+03:00

Vaatamata väikestele tagasilöökidele, kujunes sünna väga mõnusaks. Ignoreerisin, ja nautisin oma tillukest, kõige olulisematest inimestest koosnevat seltskonda.

Kahjuks, R, pead pettuma, ei ole mul tarvis hädaldada oma lõhkuva pea, karjuva maksa ning värisevate käte üle. Jõin nimelt ainult liitrikese õlut ning kaks klaasi šampust kogu õhtu peale. Ja arvestades tänahommikust nõudekuhja ning koristamisele kulunud aega, siis tasus vähene joomine ennast ära.

Ja saingi oma kotitäie kingitusi. Süda hakkas pekslema ning jalgadest said poolkeedetud makaronid, kui telefoni helisemas kuulsin ning ekraanilt ootamatu nime leidsin.

Uskumatu, kuidas mõni inimene tunneb mind nii hästi.

Vanuse umbkaudne määraja

Lonely Island ft Akon - I Just Had Sex

Sweet apathy

2011-10-08T01:16:00.002+03:00

Uskumatu, kui kaua ma olen juba seda blogi pidanud. Kuus aastat tagasi olen ma oma sünnal hoopis midagi sellist kirjutanud. Ma olen ikka päris palju muutunud, ma vaatan.

Nii lahe, koolikaaslased helistasid just ning laulsid mulle kooris telefoni, pidin naeru kätte surema.

Aga pikk jutt lühikeseks: kui keegi peaks tahtma mulle isiklikult õnne soovida ning sealjuures mulle kotitäit kingitusi tuua, siis mul on kooki... ja tõenäoliselt õlut. Kedagi ukse peal tagasi ei saadeta. Ainult juhul, kui te mulle eneseabiraamatuid toote. Need ma keeran rulli ja pistan teile kuskile, kust ei ole mõeldud ühtegi asja sisse minema.
Teid on hoiatatud.

Sürpriis

Temper Trap - Sweet Disposition

Blue-eyed

2011-10-06T23:22:00.000+03:00

Eile oli uskumatult ja ebareaalselt awesome. Ja täna oli sjuuke fail, et ma nutsin keset kuradi restorani oma imelise ahjulõhe kohal.
Ma olen nii solvunud ja löödud, et ma ei taha isegi eilsest kirjutada. Fakkhell.

Lynyrd Skynyrd - Unwrite That Song

Neljäs lokakuuta

2011-10-04T20:40:00.002+03:00

Ma olen koguaeg mõelnud, et ma olen see rääkija tüüp, kes üritab ausalt kõik asjad välja öelda ning ära lahendada. Aga tuleb vist välja, et sellistes olukordades, mis tõesti olulised on, pööran ma selja ja kõnnin vaikuses minema. Tundub, et ma siiski ei ole veel õppinud üdini avatud olema. Üsna raske on ise ennast kasvatada tegelikult, kui keegi teine seda siiamaani teinud ei ole. Ime, et ma üldse emotsionaalselt väärastunud pole ja selles ühiskonnas kuidagi moodi funktsioneerida suudan.

Ma võiks riisi ikka päevad otsa süüa, igal kujul. Täna tegin näiteks mingit risottot, mis koosnes umbes 40 % riisist, 50 % sibulast ning 10 % muudest köögiviljasaadustest. Hea, et ma kõike korraga sisse ei kühveldanud, tahtmine oli küll selline.

Kümpsi läheb see laul. Jah, nad tulid uuesti kokku, said vist oma erimeelsustest üle. Hurraa
Creed - Away in Silence

Tigu 04.10.06

Melanhoolia-šmelanhoolia

2011-10-02T12:06:00.000+03:00

Ma ei tea, kas asi selles, et on sügis või et kohe on 4. oktoober või et mul on lihtsalt halb tuju, aga....

Aitäh mälestuste eest, F.

Lifehouse - Everything

F school, let's drink beer

2011-10-01T08:53:00.000+03:00

Ei no geniaalne. Loen mina eile siis kell 12 öösel oma meili ja avastan, et mu õppejõud on muret tundnud, et miks mind giidikoolis ei olnud ja et homme kell 10.00 on kogunemine. Korralikult läksin paanikasse, sest ma isegi ei teadnud, et mul kool pidi olema. Õppejõud lubas mulle meili saata, et millal ja kus tunnid toimuma hakkavad. Aga ei kottigi.
Ja kuigi mul oli üle pika aja peotuju, siis õnneks ma olin sinnamaani ainult ühe õlle ära joonud ning vanalinnas tegin hiljem ainult 2 shotti, et hommikul piisavalt pädev olla. Üldse ei tahtnud kell pool 3 öösel veel koju tulla.
Rats.

Selline siis hakkab siis mu giidiõpe välja nägema.

Feelin' good

2011-09-30T18:55:00.000+03:00

Ma arvasin, et kolimisjärgne faas kujuneb üsna ebamugavaks, sest mulle ei meeldi üldse võõras kohas pikalt olla. Isegi siis, kui mul on kõik asjad kaasas, tahan ma ikka oma koju minna, aga tegelikult on hetkel tunne, nagu ma ei peakski kusagil mujal olema. Võibolla on asi selles, et ma olen viimased 9 aastat üsna tihti siin käinud ning see on mulle justkui teiseks koduks saanud. Aga võibolla ma olen suutnud lihtsalt edasi liikuda.

Käisime Olliga vanalinnas fotoshooti tegemas. Ja nagu minu puhul ikka, on ainult üks pilt sajast näitamiskõlbulik. Kaamera taga tunnen ma ennast oluliselt mugavamalt.

Within Temptation - Shot in the Dark

Mikro-öök-onoomika

2011-09-28T22:19:00.000+03:00

Muffigi ei saa sellest ainest aru. Ja ma ei oleks kunagi arvanud, et ma koolis sellist lauset kirjutama pean:

Soome keelt peaks tegelt õppima praegu. Aga kus sa sellega. Jalgu on vaja kõlgutada ja Snuggles'iga lolli möla ajada. Mõnus sudija on ta ikka, mai või. Peksa buudjet.

Ja ma reaalselt ajasin just peaaegu 400 grammi kaeraküpsiseid näost sisse. Kõtupekk, here I come.

Jee jee.

Skillet - Awake and Alive

So long, and thanks for all the fish

2011-09-26T19:35:00.000+03:00

Eilsed kaks ekskursiooni olid nii ägedad. Üks inglise vanapaar oli minust nii vaimustuses, et surusid mulle 20 euri pihku. Ma punnisin tugevalt vastu, et ei, ma ei saa ja ma ei taha, aga nad käisid nii tugevalt peale ning lõpuks nad praktiliselt viskasid mind sellega ning jooksid minema. Ilmselge kirjanduslik liialdus, aga saate aru küll. Ja ega mul muud üle jäänud, kui see paberilipakas omale tasku panna.

Nüüd on lõpuks käes aeg edasi liikuda. Ma olen seda igasugustel erinevatel põhjustel nii pikalt tundmatusse tulevikku edasi lükanud, aga ma taipasin, et ma pean vahelduseks enda peale ka mõtlema.
Mu uus kodu on nüüd Südames.

James Morrison - I Won't Let You Go

Naabrid

2011-09-24T22:39:00.000+03:00

Hommikul oli kõik korras kuni ajani, mil ma linna jõudsin. Siis läks süda pahaks. Närveerisin nii oma inglise keele kui teadmiste pärast. Tegelikkuses tuli see vanalinna ekskursioon mul üsna hästi välja ja Mr Mansfeld ise oli ka äge, nii et õige pea asendus närveerimine mugavusega.

Homme on veel kaks gruppi ja ülehomme ka üks. Päris ägeda kogemuse saab ikka.

Enam ei öelda pärast väljas käimist, et "helistame" või "smsime", nüüd on hoopis et "koputame". Nii lamp ja samas nii äge situatsioon. Kaisu reaktsioon kõige selle peale oli muidugi priceless. Aga mis tal naerda, ise redutab metsas.

Radiohead - Creep

A million little pieces

2011-09-23T22:24:00.001+03:00

Nii, lühidalt siis:
- intervjuu läks üllatavalt hästi. Itsitasin, puterdasin - polnud hullu, uus võte; läksin punaseks, kaameramees selle peale, et lase aga edasi, meil on photoshop. Homme peaks mind siis tallinna tv-s näha olema. Ei tea, kes seda telekanalit üldse vaatab?
- giidisuunale sain ka sisse. Ma veel hullult põdesin ja valmistusin selleks, tuupisin mingeid ajaloolisis fakte pähe. Õppejõud aga näitas mulle veits ainekava, ütles, et "ma tean küll, et sul on kõik eeldused giidiks saamiseks olemas", tahtis nädala jooksul mu kindlat "jah" sõna saada ning saatis minema. Normaalne, kergelt pääsesin. Aga kuna ma olen nüüdseks täiesti üksi sellele suunale spetsialiseeruja, siis ei hakata koolis minu pärast tunde tegema ning ma pean hakkama nädalavahetuseti kusagil erakoolis käima. Not awesome. Üle nädala küll, aga siiski, 7 päeva jutti õppimist, öök. Aga kannatame ära, vahel peab natuke vaeva ka nägema, muidu tulebki kõik liiga kergelt kätte.
- järgmised kolm päeva mängin hostessi mingitele euroopa turismikoolide juhtidele. Teen neile vanalinnas ekskursiooni, see on köömes. Kui nad aga turismiteemadel rääkima tahavad hakata, siis ma olen kergelt pigis. Nagu ikka - ma ei tea mitte millestki mitte midagi, baah.
- kindlasti te kõik teate juba, aga mul on nii awesome vend. Tõi mulle varajase kingituse, kuna ta mu sünnipäeval Eestis ei ole. Väitis, et igal haritud inimesel peaks üks selline kodus olema.

Pakis oli gloobus. Ja 150 juurot.

No ei ole võimalik, et üks inimene laivis nii hästi laulda oskab
30 Seconds to Mars - Search and Destroy

Day of rain

2011-09-20T23:00:00.000+03:00

Eile oli lihtsalt nii halb päev. Nii füüsiliselt kui vaimselt ja ma ei tea isegi milles asi oli. Ma ei suutnud ennast hommikul voodist välja ajada, et kooli minna. Lükkasin äratuskella kinni ja magasin üheksani, kuigi ma eriline popitaja ei ole. Siis nukkusin kaks tundi teki sees diivanil ja kaalusin, kas minna üliõpilaskoosolekule. Läksin. Kuigi ei suutnud eriti rääkidagi.

Kõht valutas ka terve päeva mingist täiesti veidrast kohast, kui ma ei oleks paremini teadnud, siis ma oleks olnud veendunud, et mul on pimesooleoperatsiooni tarvis. Aga vat, välja on võetud see juba.

Õhtul käisime Ingoga Argentiina restoranis ja vesipiibukohvikus, alles siis hakkas mulle elu sisse tulema. Seejärel käisin öölaulupeol Ehte lippu sõna otseses mõttes kõrgel hoidmas. Ma ei teagi. See kolmekordne Koit võttis asjast kogu võlu ära. Umbes sama, mis leierdada ühte lugu uuesti ja uuesti, lõpuks viskab ikka siibrisse. Muidu oli fann ja seltskond on meil ka äge.

Ma ei tea, miks kõik tahavad mind koguaeg kusagile kaamera ette lükata. Herr Billabong helistas reedel ja tahtis mind mingisuguse reklaamitarvis fotoka ette panna. Õnneks ma suutsin ta nii kaugele viia, et leidis hädaga kellegi teise, jumal tänatud.

Kool tahab, et ma annaks intervjuu mingile telekanalile. Nädal tagasi oli mul, et jaa, vabalt võin. Ja nüüd, kui ma reaalselt seda homme tegema pean, siis mõtlen, et oli mul tarvis oma suur suu lahti teha. Mulle ei meeldi üldse tähelepanu ega kaamerad. Isegi klassi ees seistes lööb Parkinson jalgadesse, miks ma siis järjepidevalt roning igale poole, kus neid vältida ei saa ? Öök. Rumal tüdruk noh.

Ja kapsas on ajude asemel, mälu ei eksisteeri üldse. Early Alzheimer's lööb välja.

See lugu on mul pleilistis olnud juba mitu aastat. Ja iga kord, kui see laul on tulnud, siis ma olen selle edasi pannud. Nüüd, üks päev, poolenisti tugitoolis lösutades ja mitte viitsides ennast liigutada, jäi see juhuslikult mängima ja ma avastasin kui kreisihea see on. Ma ei leidnud seda kusagilt, nii et kui kuulata tahate, siis küsige või tõmmake soulseek'ist.

Dagö - Limping Frog

Väga tihti on selline tunne.

Puuhalg

2011-09-14T10:26:00.000+03:00

Mareki tehtud bool oli sjuuke vikat, et niitis nagu pilbusamakas.

Homme on giidisuunale spetsialiseerumise vestlus, et nad siis alles vaatavad, kas ma olen piisavalt äge, et giidiks saada. Alguses ma ei närveerinud üldse, aga nii kui vestluse kuupäev kindlaks määrati, siis tekkis jube paanika. Meie inka õps slash meistergiid ja veel mingi komisjon kontrollib mu inglise keele oskust ning üldkultuurilisi teadmisi. Mul ei ole mingeid üldkultuurilisi teadmisi! Ja mis siis saab, kui ma ei meeldi neile ?
Appi!

Thriving Ivory - Day of Rain

Kuulaks ainult tränni

2011-09-13T21:29:00.000+03:00

Nüüd olen nii mitu päeva jutti õppinud, et mõneks ajaks on korralikult kopp ees. Jõudsin eile kell kuradi pool 7 koolist koju ja mõtlesin, et magan 2 tundi, enne kui uuesti õppima hakkan, sest ma lihtsalt ei funktsioneerinud enam. Ärkasin üles ja absull ei saanud millelegi pihta. Istusin pool tundi toolil ja jõllitasin enda ette nagu mul oleks üks kromosoom puudu.
Aga selle eest on praktika kaitsmine tehtud ning nüüd olen ametlikult teisel kursusel. Ajee. Nüüd on aeg rihm lõdvaks lasta.
Kohe varsti lähen brothers Uibode juurde ja.... noh, ütleme, et mitte kunagi ei ole ma enne viite hommikul sealt tulema saanud. Ja sedagi tiira-taara olekus.

Kümps, kui lõpuni ära kuulate :D
Epic Sax Guy

Tegelikult on see versioon vähe inimlikum. Ja see on nii catchy, et käib ripiidi peal mul siin
Sunstroke Project & Olia Tira - Run Away

Otsatu laiskus

2011-09-09T11:33:00.002+03:00

Põen raskekujulist tudengi sündroomi. Ükskõik kui palju aega mingi töö esitamiseni ei ole, ikka jääb üks päev ajast puudu.
Kell on 11 ning mul on tarvis praktikaportfolio kella neljaks esitada. Ja ma alustasin seda tund aega tagasi. Õujee. Aga, aga, aga. Minu kaitseks võib öelda, et ma pidin vahepeal "väga olulistel koosolekutel" käima. Mis muidugi tihtipeale venisid poole ööni ning sisaldasid tublisti kohustuslikku kesvamärjukest.
Üleeile näiteks istusime Liisu juures. Marek, vana naistemees, nagu ta on, kutsus kohe mingid esmakursuslased ka kampa. No tõesti. Kas ma olin ka 19 aastaselt selline ? Mul oli tunne, et mu põselohk on ka sügavam, kui nende elumõte. Pealegi tekkis mul tahtmine ühele tsikile seal üks korralik võmm kuklasse anda, et üleliigne krohv maha kukuks. Jube. Tüdrukud, õppige meikima ennast!
Eile oli absoluutselt kohustuslik Taago sünna. Ei hakkagi ütlema, mis kell ma magama sain. Tulin hommikul Intsuga koos kooli, missiis, et mul reaalselt loenguid ei ole, aga ma tean, et ma kodus lihtsalt ei oleks õppinud.
Nüüd istun tal siin arvutiklassis nagu tukunui ning peletan seda fakti, et ma ainult 2 ja pool tundi magada olen saanud, kohviga eemale.

Sky's a mess

2011-09-06T15:23:00.003+03:00

Homme hakkab siis ametlikult kool. Esimene loeng on kohe Intsuga. Istun esimesse pinki ja hakkan ta autoriteeti õõnestama. Ma veel ei tea, kuidas see täpselt välja nägema hakkab, aga küll ma midagi leiutan. Lasen projektorist seinale pilte, kus ta parasjagu eriti vispel on. Näiteks.

Sain jälle mõnusalt pikki näppe. Ma ei tea, miks ma nõuan, et inimesed sõrme asemel pooled mu organid võtaksid. Ja siis olen jälle kõveras maas ning ulun. Too good for my own good. Ma oleksin pidanud seda kuulda võtma. Oh well. Ma ei olegi tuntud oma vigadest õppimise võime poolest.

Juba esimese 30 sekundi jooksul sai see mu uueks lemmiklooks
Thriving Ivory - Angels on the Moon

Päike ja fictional vein

2011-09-01T10:38:00.000+03:00

Käisime Snuggles'iga eile tudengipäevade sügispäevitamisel. Ma pidin tegelt niisama temaga linnas kokku saama, aga siis kargas Veix ligi, andis jätsi ning käskis päevitama jääda. Ega siis midagi - koorisin oma haiguse tõttu selga aetud sada vatti maha, lükkasin koivad sirgu ning päevitasin. Väljas oli 17 kraadi.

Ja siis tuli reporteri kaameramees ning toppis selle kaamera mulle konkreetselt näkku ning filmis, kuidas me jäätist sööme. Ebamugav. Hea, et käsi värisema ei hakanud. Kaisul on mõnus awkward nägu :D

http://www.reporter.ee/2011/08/31/sugispaevitajad-nautisid-paikest-vabaduse-valjakul/

Kaire kutsus eile veinile. Läksin kohale ja siis ta ütleb, et tal tegelt veini pole, aga et kolm pudelit rummi on hoopis. Jah, that went well. Üllatavalt hea on olla ja kaine tundun ka olevat. Varsti pean aktusele kooserdama. Õnneks lubas Ints toetada mind, kui mul samm sassi peaks minema.

2:36 peal tuleb nii hea koht.

Scorpions - Still Loving You

Bzzzzz

2011-08-29T16:27:00.000+03:00

Ma ikka imestan, kuidas me Kaisuga viimasel ajal niimoodi klikkima oleme hakanud. Ja et sellised kokkusattumused meie eludes tunduvad peaaegu et ebareaalsed. Seltskonnas käib meil pidevalt telepaatiline konversatsioon, mis enamasti alati lõppeb naerupahvakuga. Ja veidral kombel me mõistame teineteist täielikult. Inimesed ümberringi vaatavad ja imestavad.

Haigeks olen suutnud jälle jääda. Hääl on mitu päeva ära olnud, ning täna sain lisaks köhale ja valusale kurgule nohu, tuikavad kõrvad ja peavalu. Aga eilne kurgurohi (loe: Jägermeister) aitas niipalju, et mu hääl on juba enamvähem tagasi. Nüüd aga peoga c-vitamiini ja ehk olen esimeseks koolipäevaks purikas.

Õõggh... kool.

The divided self

2011-08-26T14:44:00.002+03:00

"For what the flesh desires is opposed to the Spirit, and what the Spirit desires is opposed to the flesh; for these are opposed to each other, to prevent you from doing what you want."

-St. Paul, Galatians 5:171

Jah, ma taipan küll väga hästi, et ma tsiteerisin just piiblit, aga tõesti - ma pole kunagi kuulnud seda mõtet paremini lahti seletatud olevat. So true.

Kolmapäeval käisin jahiga Tallinna lahel tiirutamas. Kokku sai sõidetud 5 tundi, kuid tundus nagu me oleks ainult 45 minutit laeval olnud. Ilm oli otsekui tellitud: mõnus tuul ja palju päikest.

Hiljem Hardi cookis meile mingit risottot from heaven ning mina tegin kell 11 õhtul pannkooke. Sain lõpuks nipi kätte, kuidas nad hästi välja tulevad. Hiljem sattusin esimest korda Hoovi, sest Ints insistis. No tõesti. See konkreetselt ongi kellegi hoov. Ühte nurka on lihtsalt baarilett püsti lükatud ja asi mutt. Aga ma pean tunnistama, et muss oli seal oluliselt parem kui enamikes taolistes poppides ja noortepärastes kohtades.

WC (mida on siinkohal õigem nimetada peldikuks) asub kusagil keldris ja on sellises seiskorras, et ma esiotsa ei julgenud sinna sisse minna, kartuses, et ma näen kohe nurga taga mingeid parme lõkke ümber istumas ja käsi soojendamas. Ja nagu sellest veel vähe oleks, oli see peldik veel ühine ka. Ja muidugi tuli mingi tüüp ja kiikas mul üle kabiiniääre sisse. Et "ma tahtsin lihtsalt näha, et mis sa teed siin". Ning kui ma siis käsi pestes Intsule värvikalt seda tüüpi sõimasin, siis ta vaatas oma kolmandast kabiinist mulle otsa, sirutas käe ja ütles "Et noh, tule siia siis ja vaata ka üle ukse". Jaaa, tänks kutt.

Magada olen saanud jälle üsna käputäis tunde. Ja tundub, et see hakkab pärale jõudma, sest täna oli üles ärgates kurk nii valus ja hääl ära, nii et rääkida polnud õieti võimalik.

Halloo, noormehed. See ei ole mingi kompliment, kui te ütlete: "Uskumatu. Mul pole lihtsalt sõnu sinu jaoks". Ma saan pihta küll, mida sellega öelda tahetakse, aga meile, naistele, meeldib, kui te üksipulgi kõik need head asjad meie juures üles loete, et me saaks selle peale oma ripsmeid volksutada, juukseid sõrme otsas keerutada ning puterdada "Äh, minavää, missanüüd..." Tehke oma suu lahti, uskuge mind, kõik võidavad sellest. Pealegi on see parim jäälõhkuja. And you might even get lucky.

Sellise filmi soundtrack nagu Blue Valentine. Ma ei ütle, et see on halb film, aga kõik, kes parasjagu ei ole liblikad-kõhus-pea-käib-ringi-ja-tahaks-kõigile-karjuda-kui-armunud-ma-olen olekus, siis neil ei soovita seda vaadata. Mul tekitas see film küll nii vastiku tunde ja tahtmise mitte kunagi enam deitida ega mitte mingeid romantilisi suhteid luua, what so ever. Laul on hea, though.
Penny & The Quarters - You and Me

Slug food

2011-08-23T00:59:00.000+03:00

Pärast tänaõhtust järjekordset ämbrit, kutsus Snuggles mu lohutuseks enda juurde. Tema poole jalutades oleksin ma sillal äärepealt pimedas hiigelsuurele limukale otsa koperdanud ning rämedalt faceplanti pannud. See tüüp oli nii suur, et kui ma ka oleks kukkunud ning seal maas vedelenud, siis ma usun, et ta oleks lihtsalt üle minu lainetanud ning mind jalgadest alates vaikselt toiduks tarbima hakanud. Õõgghh.

Tagasitulekuaeg sattus jälle kuidagi mugavalt kesköö peale, nii et ma pidin sellisel eriti maagilisel kellaajal läbi surnuaia kõrval asuva metsa jalutama. Mu närvid olid nii püsti, et ma ehmatasin isegi tillukese liiklusmärgi peale. Ning, nagu mu kujutlusvõimest veel vähe oleks, siis hakkas keegi kusagil kaugel oma mootorratast piinama, nii et see vinguv hääl kõlas täpselt nagu Silent Hill'i udusireen, mis teatavasti ei tähendanud kunagi midagi head. Luckily, on minu hirmul lisaks suurtele silmadele ka üsna väledad jalad.

Bob Marley - Three Little Birds

Breakfast after 10

2011-08-20T18:13:00.000+03:00

Täna sõime Snuggles'i juures hommikust, kell 1 päeval. Seda sellepärast, et eilne õhtu läks jälle veits käest ära ning magama saime alles kell 8 hommikul.

Näib, et mulle on hakanud pannkoogid meeldima. Jaaa, ma olen üks nendest vähestest, keda praetud taignalärakad tavaliselt üsna külmaks jätavad. Täna aga kugistasin neid kahe suupoolega nii mis mühises ja ei hädaldanud isegi maasikamoosi üle (tavaliselt on vaarikamoos või mina ei mängi).

Me ei ole vist talvest saadik Kaisu juures hommikusööke korraldanud. Peab selle uuesti käima lükkama. Homme hommikul võiks näiteks neid valge šokolaadi muffineid süüa (hint, hint, K).

Kui ma Ingole (kes veel ei tea, siis ta on sakslane) parasjagu mingi juudinalja rääkinud olin, hakkas tema nii pool-omaette arutama:

"I think there's still a lot of jews in Estonia. Somehow there aren't many jews in Germany".

Pidin ennast äärepealt pooleks naerma. Jah, huvitav, miks see küll nii on? :D

Pearl Jam - Last Kiss

Guten Tag, keine Lust, die Schlange ja muud saksakeelsed sõnad

2011-08-19T15:18:00.001+03:00

Saksamaa oli äge. Esimesest poest sain kohe omale 5 kleiti ja ühe pluusi 28 euriga. Ei hakka ülejäänud ostetud kraami välja tooma, mis ma kõik oma käekotti ära mahutasin, kuna meil ainult käsipagas oli. Need, kes mind lähemalt tunnevad, teavad, et mu käekotid on kõik sellised põhjatud märsikesed, mis hea tahtmise korral ka pool elevanti ära mahutavad, nii et pärast kolmepäevast ostlemist jäi kotti veel ruumi ülegi.
Mulle hakkas saksamaa üldises plaanis ka täitsa meeldima. Eriti fun oli Hamburg, kus punaste laternate piirkonnas oli stripibaare ja sexshoppe riburada pidi üksteise kõrval rohkem, kui terve eesti peale kokku. Ühte ukseauku katvate ilusate tumesinisest sametist kardinatega kohta põikasin sisse ka - mu esimene stripiklubi kogemus.

Võibolla väike gay-kino ?

Üldse sain väga mitmekülgse kultuurielamuse. Kreeka restoranis käisime, mille ettekandjal küll mitu wtf-momenti tekkida võis. Kui Ingo meile joogid tellis (sest saksa keeles on seal maal kergem asju ajada, kui sundida neid inglise keelt purssima) - klaas weizenbieri (mu uus lemmikõlu, ilaaaa) ning klaas vett, siis lajatas ettekandja õlle otseloomulikult kohe Ingo ette. Ning kui tüüp ütles, et ei, õlu on neiule, siis tuli tšikil korraks "mismõttes?" nägu pähe. Teine moment oli siis kui toidud lauda toodi. Otseloomulikult taheti mulle Ingo tervislikke eluviise pähe määrida - taldrikutäis muru, teisisõnu kreeka salat. Mkm. Minu food oli hoopis gyros, mis on pmst ahjupotitäis liha, kõrval friikad ning riis. Ettekandja, vaikselt naeru pugistades, tõstis taldrikud jällegi ringi. Pärast õhtusööki küsiti, kas me pitsi complimentary ouzo't ka tahame (aniisiviin, mida on kreeka restoranides tavaks pakkuda). Ingo, täiskarsklane, nagu ta on, küsis ainult ühe, et ma ikka ära saaksin proovida. Seekord ei tulnud ettekandjale üllatusena, kui pits minu ette suunati. Kuna aniis on üsna öök, aga ma olen alati kõigeks valmis, siis pigistasin nina kinni ja lükkasin shoti alla.

Mis ma ikka siin üksikasjalikult kõigest jauran. Nii paljudest ägedatest asjadest oleks kirjutada, aga see võtaks ilmselt minu kolm päeva ja kogu teie lugemiskannatuse.
Niisiis kuulame parem mussi. Inspiratsiooni sain Kaisu blogist. Mjitš Bukännon is one sexy beast.
David Hasselhoff - Jump In My Car

Kood üks

2011-08-15T15:00:00.003+03:00

Käisin laupäeval Kaire ja Jani sünnal, Toilas. Sõitsime 170 kilti selleks, et veits süüa ja kallistada ning siis uuesti 170 kilti tagasi Tallinnasse. Mai tea. Üldse ei olnud peotuju (sorri, Kaire).

Kris ja Mairo oleks mind kusagile suvalisse võssi äärepealt maha unustanud. Läksid neid tuulegeneraatoreid uudistama (ma olen neid korra juba katsunud ning ausalt öeldes they creep me out nii et ma jäin autosse) ja et mul olid päikseprillid peas ja piuksugi ei teinud, siis nad arvasid, et ma magan. Mina aga mõtlesin, et käiks kähku põõsas ära, arvates, et nad kuulsid kui ma autost välja lähen, ei hakanud midagi kisama ka neile. Sellal kui mina seal võsas kükitasin, tahtsin nemad juba minema sõita. Õnneks Mairo veel viimasel hetkel heitis pilgu tahaistmele. Tühjus. Õu, kus Rell on?
See oleks äge, kui mind sinna oleks jäetud. Väljas oli 15 kraadi, mul oli õhuke kleit seljas, ei telefoni ega midagi. Ja vastikud giant tuulegeneraatorid peakohal kurjakuulutavat heli tegemas. Õõghhw.

Avastasin, et mul on tervelt 6 followeri ja veel paar inimest kellel ma olen lihtsalt bloglistis ning kellest ma reaalselt tean ainult ühte. Mitte, et ma kurdaks, ma lihtsalt imestan, et mida te siit leiate. Eniveis, tere tulemast.

Jooksen lennuki peale nüüd. Šoppan ennast Saksamaal odavatest riietest emiseks. Tsaupakaa.

Kuulan kodus päevad läbi Code One'i. Masendav. Feel like dancing.

Code One - Sellest Saab Meie Suvi

Hilja

2011-08-13T05:05:00.002+03:00

Kell on 4.31 laupäeva varahommikul. Istun köögis ja kugistan toitu.

Käisin Tartus neljapäeval. Ma isegi ei tea, miks ma sinna läksin. Ei tahtnud ühele sõbrale vist seitsmekümnendat korda jälle ära öelda. Kohutavalt tahtsin koju tagasi.
Siim oli nii kena ja näpistas mulle oma uneajast tükikese ning ilmus suure roosiga kohale. Ronisime mingi vaatetorni otsa ja suretasime sõidu pealt autot välja. See oli ka mu Tartu reisi tippsündmus. Mingis kohalikus "ägedas" baaris käisin ka. Roigas või midagi sellist oli selle nimi. No, wait, Nott oli hoopis. Üks kaigas kõik. Eniveis, ma ei ole vist mõttetumas kohas enne käinud. Selline pisike ruum, kus on umbes kolm ja pool tooli ning siis ülejäänud viiskümmend kuus inimest seisavad kõik tihedalt üksteise kõrval püsti, mõned on üldse ukse taga, sest sisse ei mahu rohkem. Nojah, vähemalt ei saa õlut maha loksutada, sel lihtsalt põhjusel, et ei ole võimalik käsi liigutada.

Täna, või noh eile, käisin Kaisu juures õhtusöögil. Hiljem läksime Intsu ja Madisega piljardit mängima, kus tüübid jälle haledalt suhkamit said mu käest, halleluuja. Kell 2 öösel nõudsin kojusõitu. Nagu kurtidele oleks karjunud, et "vasakule, VASAKULE!". Ikka mindi paremale, nii et kodu asemel olin ma jälle bermuudas - tonic, nimeta ja muud toredad kohad. M kantseldas oma üdini purjus tüdruksõpra. Mina ignoreerisin kainust ning üritasin asjast parimat võtta tantsides jällegi nii, nagu mitte keegi ei näeks. Ühe B52 suutis Ints mulle sisse joota. See oli ka rohkem tema meeleheaks kui enda soovil võetud. Õnneks tahtis purjus tüdruksõber üsna ruttu koju minna, niisiis sain ka mina tulema.

Ma ei pidanud ikka vastu. Ilmselt tuleb varsti üks ärakeelatud telefonikõne. Vaatame kaua mu südametunnistus survele vastu peab.
Too good for my own good.

Alter Bridge - In Loving Memory

Lessons? mkm.

2011-08-10T01:48:00.000+03:00

Harrastan aktiivselt masohhismi, ajee.

Nädala mõte

2011-08-09T19:00:00.000+03:00

R: "Ära tee midagi, mida mina ei teeks."
K: "Sa tee kõike, mida mina teeksin."

Kaisu vahel ikka üllatab oma kuldsete sõnadega.

No warning sign, no alibi

2011-08-08T15:48:00.000+03:00

Tartu on nüüd välja vahetatud. Mu uus lemmikkoht on ametlikult Mõisaküla. Seal toimusid parasjagu kodukandipäevad, ehk siis pesuehtne küla simman. Ulme, mis seal toimus. Pidutseti nii, et igasugustele Tallinna klubidele tehti kaugelt silmad ette. Isegi Intsu vanemad panid kaks päeva jutti pidu. Mul oli lausa piinlik laupäeva hommikul kell 6 magama minna, kui minust tubli 25 aastat vanemad inimesed veel põhja keeratud mussi taustal tantsu vihtusid.
Egas midagi, 5 tundi und ning uuesti Eesti väiksemat linna uudistama. Kolasime laadal, vaatasime rahvatantsu, ostsin nänni, vaatasin kuidas Ints joob, külastasin kohalikku muuseumi, cheerisin tüüpe, kui nad dresiinivõistluse kinni panid, mängisin kokka ja grillmeistrit, et Madis ei peaks ise oma klassikokkutulekul rabelema ning saaks väheke suhelda ka. Õhtul läks samasugune pidu laulukaare all lahti - esinesid Marju Länik ning Onupoeg - ühesõnaga üks korralik Eesti sült.
Reedel tantsisin 3 ja pool tundi väikeste puhkepausidega ning laupäeval 5 tundi jutti, mille jooksul tegime ühe pooletunnise jalutuskäigu ning puhkasime kokku umbes 15 minutit. Kingatallad on ära kulunud, need võib ahju visata ning mul on selline tunne nagu mul oleks puusaproteesi tarvis. Ja hetkel ei mõtle ma tantsimise all kätega suvaliselt vehkimist nagu tavaliselt, vaid ikka sellist tantsu, mida süldi järgi tantsitakse. Alguses olin nagu elevant portselanipoes, kuid teisest õhtust alates olid kõik sammude kombinatsioonid peas, mis mulle õpetati ning justkui ühte sulanud olles keerutasime ühest lava otsast teise. Amazing. Kell oli pool 6 pühapäeva hommikul ning me ei suutnud ka siis lõpetada, kui juhe konkreetselt seinast tõmmati ja kõlarid kurdistavalt vait jäid. Emotsioon oli laes ja raske oli lahkuda. Viimased lood olid justkui hetkeolukorrale kirjutatud. Kirusin nädalavahetuse lõppemist ning reaalsusesse pöördumist.
5 tundi und ning läksime jälle linnapeale laiama. Vaatasin kohalikku võrkpallivõistlust ning seda, kuidas Ints jõi; naersin tema ohtrate ilusate sõnade üle, mida ta kommentaatori mikrofoni ütles (pole siis ime, et mitte keegi ei usu, et meil puhtalt platooniline suhe on); sõitsime auto katuseluugist väljas olles, grillisime ja käisime padukaga ujumas. Leiutasime ka mitu uut asja: biking, toiking ja plärtsing. Bikingu tegelt kopisime mingi joodiku pealt, kes vist rattaga ümber kukkunud ning sinnasamasse magama jäänud oli. Point ongi selles, et tuleb suvalises asendis ratta kõrval vedeleda. Toiking on see, kui keerutad ennast ümber meetrise toika ning siis üritad sirgjoones muruplatsi teise otsa joosta (seda me ka ilmselgelt ise ei leiutanud, andsime lihtsalt nime). Plärtsingut saab edukalt vee ääres teha, tuleb lihtsalt purde pealt vette kukkuda, nagu Ints seda tegi, nii et selle leiutamise au kuulub puhtalt temale.

Biking. Viskasime lihtsalt purjus vanakese kõrvale siruli.

Aga nagu ikka - pill tuleb pika ilu peale. Vedelesin parasjagu muru peal, kui madis mu kõrval libises ja mulle persega näkku kukkus. See oleks nii kuradi naljakas, kui mul siiani nina nii pagana moodi ei valutaks. Kõige rohkem paanitsesin selle pärast, et nina uuesti seest kõveraks läheb, sest teist korda ma seda operatsiooniõudust läbi teha ei taha, thankyouverymuch. Aga ei olnud hullu midagi - jääkott ja tunniajane vererõhku uuesti üles tõstev uinak ning pidu võis edasi minna.
Täna hommikul kell pool 6 hakkasime sõitma, kuna eile ei suutnud veel ära minna.
Ma jõin selle mitme päeva jooksul ainult paar kleepekat ära. Rohkem on selliseid inimesi, nagu karsklasest Madis, oma seltskonda tarvis, kes oli sama kreisi kui kõik ülejäänud joodikud.

Ma kujutan juba ette, mis jutud lahti lähevad. Aga mul ükskõik, minu südametunnistus on endiselt puhas ja ma ei viitsi koguaeg teiste tunnetele ka mõelda.

See lugu oli nädalavahetuse nael
Haloo Helsinki - Maailman Toisella Puolen

When life sucks, take Fukitol.

2011-08-05T07:29:00.002+03:00

Olime väljas. Tuju kiskus aina rohkem nulli. Kuni Ints hakkas mulle Three Little Birdsi laulma. Peale seda naersin ennast hingetuks ning kõik oli jälle okei. Kuna me ennist olime ennast Chopsticksis pungi söönud, siis ei hakanud kolm õlut, üks mojito ja millimallikas ning neli B52-te ka pähe. Kui me viienda shoti ning appletini ja lisaks veel ühed õlled võtsime, siis alles hakkas midagi mõikama, ning juba päeval peas küpsenud plaan ronida Taani kuninga aias oleva müüri otsa, sai teoks. Tõenäoliselt halb mõte, aga kuna kumbki meist alla ei kukkunud, siis oli kõik ei okei.
Jaurasime jälle kella 7-ni hommikul linnas. Kuna kõik kohad olid kinni ning söögiplatisil oli rotikas juba söödud, siis pidi koju ära tulema. Sellegipoolest saime kõike tehtud, nagu tahtsin. Alates kardisõidust, hõlmates erinevaid inimesi ja kokteile ning lõpetades kivihunniku otsas ronimisega. Mäkkflörri jäi ainult proovimata. Jääbki midagi järgmiseks korraks.

Kuradi 13. aastased. Nii vihale ajab.
Sellegipoolest loksub ülejäänud elu paika. Loodetavasti see nii jääbki.

Terve päev käiasin seda. Ning väljas kuulsime seda mitu head korda. huraaa.
Dan Omar Ft Luzenco - Danza Kuduro

Mojo, beibi

2011-07-31T22:53:00.000+03:00

Mulle väga ei meeldi oma ego avalikult boostida, aga see lihtsalt on nii mainimist väärt.

"So what's it gonna take for you to go out with me? Serenade under your window? An airplane with a text balloon?

Küsisin keelpillikvartetti hoopis. Tegelikult tegin nii selgeks kui vähegi sain, et ma ei ole üldse deitimisest huvitatud, mitte kellegagi. Igaks juhuks käin edaspidi käed taskus.

The Boxer Rebellion - Spitting Fire

Keskaeg teeb kammbäkki

2011-07-30T14:20:00.000+03:00

Täna pidin Naissaarele sõitma. Usu veel ilmateadet. Ärkasin hommikul üles, vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et kas see uputus ongi see üks vihmapiisk pilve küljes?

"Tomorrow morning we are going to have a swordfight and the winner can put you on his horse to his castle"
-V
Ebanormaalsed tüübid. Liiga palju tähelepanu. Kivi alla lähen.

No place like home

2011-07-29T10:49:00.001+03:00

Ma olen tagasi muide. Esmaspäeva hommikul kell 5 jõudsin. Võtan siin juba pikemat aega hoogu, et reisist midagi kirja panna. Aga kõik päevad on nii kreisid olnud, et pole lihtsalt jõudnud. Varsti, ma luban.
Nii hea on kodus olla.

Eile öösel tegin ühele sakslasele ning ühele hollandlasele vanalinnas ringkäiku ning rääkisin kõiksugu jutte ja legende nii palju kui ma mäletasin. Nii äge oli. Tahan ikka endiselt giidiks saada.

Linkin Park - Iridescent

Juurotrip!

2011-07-03T23:14:00.000+03:00

Homme juba sõidan ära. Mitte mingit närvi ei ole praegu sees. Aga tõenäoliselt kui ma kusagil Poola väikekülas Kus Kurat olen ning kuidagi edasi ei saa, siis hakkan ulguma ja kiruma ennast, et oli ikka tarvis jalad kodunt välja tõsta. Üldiselt me lähme üldse Euroopat mütsiga lööma, lihtsalt vaatame, mis saab. Loodetavasti ei jää me sinna Amsterdami-auku, et üks hetk ärkame üles ja avastame, et aasta on möödas. Woah.

Igatahes, mõni aeg on nüüd ilmselt eetrivaikus. Kui ma 1. augustiks tagasi ei ole, siis vast võib mind otsima hakata. Proovige kõigepealt Amsterdamist.

Sayonara!

30 Seconds to Mars - From Yesterday

Lembekerekesed

2011-07-02T13:18:00.000+03:00

Kolm viimast päeva olen jõudnud koju vastavalt kell kolmveerand 6, kell 4 ning kell 8 hommikul. Ning iga kord olen saanud neli tundi und, ime et ma jalapealt veel kokku ei kuku.

Kaisu sünnal oli nii palju erinevaid emotsioone, teen siinkohal ka lühikese kokkuvõtte:

Ürita veel teiste draamasid lahendada. Kistakse sinna vahele, antakse nuiaga ning lastakse kuulujutud kah veel lahti. Baah. Vähemalt ma ise tean, et minu südametunnistus on puhas. Õnneks said asjad lahendatud. Vähemalt selleks korraks.

Eile olime herr Billabongi juures. Kõik algas väga ilusti kuni mingi hetk olid kõik järsku jumala mälus. Madisel seisis ainult üks silm lahti, Marek tootis oma tavapärast mulli, nii et me kõik kõhukrampides olime ning Karmin lihtsalt rääkis nii palju, nagu ma pole teda juba ammu rääkimas kuulnud. Meie Ottiga olime siis need kainemad osapooled ning meil ei jäänud muud üle kui lihtsalt pealt vaadata ja naerda.

Nii hea oli vahelduseks ilma draama, kahemõttelisuse ning muu jurata olla.

Popppiiii!

James Blunt - I'll Be Your Man

Ära anda kiisu... mõneks ajaks

2011-06-29T10:02:00.000+03:00

Kes on nii kena inimene ja võtab mu kassi endale kuuks ajaks, kui ma ära olen ?
Ta on küll ennast veidi karvadest paljaks nosinud, aga muidu on ta väga armas ja pehme. Üsna rahulik on ka, nii et kodu peaks enam-vähem ühte tükki jääma. Hommikuti on ta näiteks hästi tähelepanumaias. Tuleb ja tiirleb ümber jalgade, nii et üsna suur oht on tema otsa koperdada ning rämedalt faceplanti teha. Ja kui ta köögilaua või -kapi peal istub ning tema juurde minna, siis ta paneb oma esikäpad parema õla peale ning tahab, et teda sülle võetakse. Mängida armastab ka. Peitus on tema lemmik. Jookseb kuskile pakku ning kui teda otsima ei lähe, siis näugub nii kaua, kuni su süda lõpuks härdib ning lähed ja vaatad kus ta on. Siis jookseb turris karvul ning saba sama jäme kui ta ise, kuskile uude peidupaika ning jääb sinna ootama ja välja piiluma. Kui näiteks koristada või muid asju toimetada, siis istub truult kõrval ning jälgib pingsalt kõike mis sa teed. Tolmuimejad ainult ei ole ühed tema lemmikasjadest.
Ühesõnaga ilgelt lahe kass on. Toidu annan ka kaasa. Anyone ?

Madalrõhkkond

2011-06-29T07:59:00.002+03:00

Ma olin ainult viis päeva Soomes ja juba oli selline koduigatsus peal. Ei tea mis siis saab, kui ma kuu aega kodust eemal pean olema. Isssand, ma lähen juba sel esmaspäeval! Oksendada tahan nüüd.
Eile laeva pealt maha koperdades mõistsin vist alles esimest korda, et ma armastan Tallinna, Eestit üldiselt tegelikult. See on nii hubane, mõnus ja kodune. Ei ole tarvis mingeid hulle vahemaid maha sõita, et riigi ühest punktist teise saada ning ekselda täpselt ühesuguste tänavate rägastikus. Ma sellest viiest päevast umbes kaks ja pool ainult autos istusingi. Vähemalt sedamoodi tundus. Tallinnas on ainult tarvis teada Pärnu ja Narva maanteed ning neilt saab põhimõtteliselt igale poole ja asi mutt. Lihtne ja loogiline.
Unustasin eelmine kord mainida, kuidas me Aivariga klubis Thrillerit tantsisime. Ebareaalne. Tõenäoliselt ei tulnud meil see eriti hästi välja, aga see polegi oluline, sest meil oli ikka naljakas.
Aivar on nii äge. Ma ei tea, kust ma sellise venna omale saanud olen.

Kaisul on sünnipäev!! Hugs'n'kisses!

Michael Jackson - Thriller

Jussipäivä

2011-06-26T22:42:00.002+03:00

Jaanipäev möödus sedakorda Soomes. Tegime võdisevate jalgadega grilli peal šašlõkki, mis lõppkokkuvõtteks ikka ümber kukkus, lahendasime laevalt soetatud kahte kasti õlut (millest me neljapeale suutsime ainult 3/4 ära juua, häbiväärne, ma tean) ning läksime õhtul veel tagatipuks klubisse. See Onnela oli oluliselt ägedam klubi kui kõik Tallinna omad kokku. Seal jõime 50 juuro eest Long Islandeid ilma Ice Tea'ta, mis olid nii kanged, et võttis silmast vee välja.
Üks kiilakas soomlane tuli tantsima minuga. Mitte midagi ei saanud aru, mis ta rääkis. Ka siis mitte, kui ma olin öelnud, et olen virolainen ning ta inglise keele peale üle läks. Nii vispel oli, et ainult rögises mulle kõrva. Ütlesin tsaupakaa ning läksime Aivariga Total Eclipse of the Heart'i hoopis laulma. Hommikul ei olnud häält enam, et lõbustuspargis röökida. Tervelt 7 tundi muudkui sõitsime igasuguste atraktsioonide ja okseratastega. Nii tugevad soolikad on mul, et ka pärast selle hiigelsuure jäätise sisse söömist ning läbiraputamist ei tulnud midagi välja. Ühest küljest on see halb, sest nii palju jäätist oli ilmselge liig mulle ning pärast magu valutas.
Vahelduseks oli väga äge Jaanipäev. Kaua sa ikka üle lõkke hüppad ning jaaniusse otsid.

Üürike emotsioonitulv sai läbi. Tunnetemeeter tõmbas otsekui vedrust lahtilastuna nulli. Tühjust olen jälle täis. Kadestan K-d.

Mõnda aega olen nende lainel nüüd. Kannatage ära. Laivid on lihtsalt niii head. Kui lauluväljakul ei oleks kõik mu ümber rämedalt röökinud, siis ma oleks ilmselt palju rohkem asja nautinud.
30 Seconds to Mars - Alibi

Liblikad

2011-06-22T11:38:00.008+03:00

Kuigi, nii kui ma teada sain, et 30STM tuleb Eestisse, kohe pilet ära ostsin, olin ma kogu see kolm ja pool kuud ootamist üsna neutraalne tuleva kontserdi suhtes. Eile, kui ma kohale läksin, siis tuli juba väike ärevus sisse.
Veidral kombel ma sattusin alguses kusagile üsna ette, aga nii kui nad lavale tulid, siis läks selline tõuklemine lahti, et ma konkreetset kartsin oma elu pärast. Kuna mind ühe korra on juba jalge alla trambitud ja enam ei tahtnud, siis trügisin pärast ühte lugu natuke tahapoole tagasi. Mingi hetk ma jõudsin selle tagant suruva massiga uuesti sinna ette, aga siis oli olukord veits rahulikum juba, nii et ma jäin paigale.

Enamus ajast olin nagu silk pütis, nii kitsas oli, et vahepeal ei saanud käsigi külgedelt üles tõsta. Nügisin muudkui ruumi omale ning siis kargasin. Paar esimest lugu oli selline ... äge, ja siis tuli The Kill. Isssand, ma pidin maha surema. Liblikad kõhus tiibu laperdamas, üürgasin ja kargasin nagu jaksasin. Pole niimoodi tundnud juba väga ammu. Hurricane oli küll unplugged versioonis, aga saime seda kõik koos vaikselt kaasa laulda ning üsna mõnus oli. Ei saa mainimata jätta ka lugu Search and Destroy, millele pärast Jaredi väikest utsitamist kõik me 10 000 matsi või palju meid seal oligi, kaasa üürgasime: A million little pieces, stolen from you. Üsna õnnes olin omadega, kui nad laulsid Night of the Hunter'it, väga kummaliste sõnadega lugu, mille ma enda jaoks alles eile avastasin. Teistest, kuigi väga headest lugudest, ei viitsi eriti rääkida. Muidugi olid nende seas Closer to the Edge, This is War ning lõpulugu Kings and Queens, mille jaoks räme rahvamass lavale kokku aeti.
Üks hetk oli hea, kui laulja ütles, et teeme nüüd nii, et te olete kõik hästi tasa ja ma räägin kaamerasse, et kuna jube jama ilm oli, siis keegi ei tulnud kohale ning siis suuname kaamera teie peale ning te karjute nii kõvasti kui jaksate. Jared siis üritas seal kaamera ees jube tõsist nägu teha; esimesed paar võtet pidi mõni tropp oma lõugamisega ikka ära rikkuma, aga kolmanda korraga saime hakkama.

Jared laulab laivis ka väga hästi. Ma olin juba valmistunud selliseks halva kvaliteediga muusikaks ja veits mööda laulmiseks, nagu paljudel esinejatel laivis tihtipeale juhtub, aga ei. Kõik oli täpselt nii nagu peab. Superluks. Emotsioon on siiani laes.

Jared

Ja kuss, mu tavalise, mitte-puutetundliku ekraaniga telefoniga tehtud pilt ikkagi

... heast elust lolliks läinud

2011-06-19T14:52:00.000+03:00

Juba neljandat nädalavahetust järjest olen Tartus. Veits aega tagasi läksid kõik Krooksu sööma, aga kuna ma olin just oma kõtu spinati-fetajuustustruudlit täis puginud, siis ma jäin siia üksindust kaifima. Kõlarites üürgab Jumal On Astronaut, istun akna peal ja teen oma kolmandat sigaretti (jah, fuhh, ma tean) ning kuulan kuidas tuvid pööningul sugu teevad. Tuleb, raisad, välja suitsetada sealt, magada ei lase.

Tükike Shana seinast

Anathema - Dreaming Light

Making love to a tonic and gin

2011-06-15T11:37:00.000+03:00

Lõpuks tuligi ära, ma teadsin, et see nii või teisiti juhtub. Niigi üritasin terve õhtu suhtlemisest hoiduda ja istusin teki sisse keeratult ning vaatasin selle mustrit, sest iga väikse naeratuse ning sõnavahetuse pärast heideti mulle eriti mürgine pilk. Olin taksos parasjagu, polnud kuskile põgeneda ka. Samas ajas see mind nii naerma, sest ma ise tean, et ma pole midagi teinud. Jätaks palun mind oma draamast välja, ürita veel kedagi aidata eksole.

Aga nüüd hoopis lõbusamatel teemadel. Eile oli kooliga jälle võrkpallimäng. Me ikka ei suuda normaalsel ajal lõpetada - kell pool viis sain voodisse. Ma ei kujuta ette, kuidas Ints täna tööd teeb, nagunii magab jälle pool päeva hotelliklassis nagu pärast raudsillas käiku. Ai kuidas ma naersin ta üle.

Koolis käisin ka eile. Vastik sügise tunne tuli peale, see sombune ilm aitas asjale muidugi tugevalt kaasa. Läpakat oli tarvis puhastada, ning ise ma sellega hakkama ei saanud, sest arvuti tuli pmst täiesti varuosadeks lahti võtta, et ventilaator kätte saada.

Okei, jura ajan jälle. Vähe olen magada saanud, no andke andeks.

Billy Joel - Piano Man

Hommikukohv ning öine õlu

2011-06-14T11:00:00.000+03:00

Ma ei olegi vist maininud, et mu kunagine klassivend herr Billabong elab minu majast umbes 60 meetrit eemal. Mõned korrad oleme siin õhtust jalutuskäiku teinud, mille jooksul me oleme rääkinud vist rohkem, kui terve keskkooli peale kokku. Päris äge on tegelikult naabrid olla - kui on jälle kummalgi tarvis midagi kurta, siis üks telefonikõne ja lause "Õlu ja sigaret?" ning ei pea isegi pidžaamapükse ära vahetama.
Üsna üllatav oli tegelikult kuulda, et kõik need kuulujutud ei olegi päris tõsi. Ja kuigi ma ei kannata lobamoklust silmaotsaski, siis ikka ma suutsin nende juttude põhjal mingid eelarvamused omale genereerida. Pean endale ikka näppude pihta andma. Paha Reelika, sa peaksid paremini teadma.

Siin üks kuu-poolteist tagasi läksid mu kõrvaklapid jälle peeti. Kolmas kord juba pooleteise aasta jooksul. Seadsin siis sammud seegi kord garantiisse ning sain sõimata ka, et raudselt on asi minu seadmes, mis nad katki teeb. Jajah. Kaks tüüpi olid leti taga, viskasin ühega neist nalja nii kaua, kuni teine andmeid sisse toksis ning lõpuks see tüüp, kellega ma seal chattisin, küsis mult numbrit. Ei andnud. Üsna jahmunud olin. Egoboost küll, aga siiski jahmunud.

Natuke glämmi. Pealegi see sobib selle esimese teemaga nii hästi kokku
Steel Panther - Community Property

Üleskeeratav tolmuimeja

2011-06-13T12:24:00.000+03:00

See poolteist nädalat jutti öösiti saadud neli tundi und jõudis lõpuks pärale. Läksin eile kell 7 õhtul magama, kuigi und otseselt polnud, aga lihtsalt roidumus oli peal. Nii kui pea patja puutus, magasin nagu nott. Selle eest ärkasin kell 5 üles ja tee mis tahad, magama enam ei jää. Vähemalt olen jõudnud juba hommikujooksu teha, dušši võtta, maja ära koristada, pesu pesta ja süüa teha. Ning kell on alles 11.
Elagu vara ärkamine.

Jah, mu uus lemmikbänd
God Is An Astronaut - The End of the Beginning

Eneseväärikus ja kolm tilka verd

2011-06-12T16:58:00.000+03:00

Järjekordne nädalavahetus Tartus on selja taga. Kaisu insistis, et me tuleme nii vara tagasi, üldse ei tahtnud tegelikult. Aga joppas, ülilahedate tüüpidega saime linna, loodetavasti suhtleme veel. Rääkisime küll, et teeme pinknikku ja asju, aga see võis ka niisama suusoojaks öeldud olla. Ma loodan, et ma neid jällegi oma naljadega surnuks ei rääkinud. Baah, mõnikord võiks küll vähe vaiksemalt võtta, aga vat, pean ütlema seda, mida mõtlen.
Olen unustanud mainida, kuidas Kaisu mul eelmine kord nina veriseks ning suure muhu pähe lõi. Aga ma äsasin tal järgmine päev kulmu rulli, nii et me oleme tasa. Et kohe mingeid järeldusi tehtama ei hakataks - me ei teinud mingit catfight'i, vaid kõik oli puhas õnnetus.
Eile tantsisime ennast Atlantises ribadeks, kuni higistasin nagu hoor kirikus. Ja kui me enam vastu pidada ei suutnud, siis skinny dippisime öösel kell 3 emajões. Täielik hüljes olen, üldse ei tuleks veest välja kui võimalik oleks.
Ma pean häbiga tunnistama, et viimase paari nädala jooksul ma pole vist ühtegi täis-kainet päeva näinud. Mitte, et ma koguaeg purjus oleksin, aga ma arvestan ka janu kustutamiseks joodud ühte pudelit õlut sinna sisse. Horror. Nii kui suvi tuleb, läheb asi käest ära.
Tegin eile esimest korda elus teise pudeliga õlle lahti. Vingusin ja vingusin aastaid, et ei oska, ei saa ning nii kui pudeli korgi taha haakisin, kargas see kork otsekui iseenesest lahti. Ma tardusin suu lahti nii umbes 15-ks sekundiks, kuni mind šokist välja raputati.
Great success!

God Is An Astronaut - Suicide By Star

Ei ühtki minutit pausi

2011-06-09T20:25:00.000+03:00

Nii. Üks päev vahelduseks jälle Tallinnas. Keegi must puudust ka tundis? Jah, mu kass võibolla. Piimatass oli tühjaks saanud.
Tartus olin. Ja Võrus. Krissu sugulased on nii toredad, täitsa nagu oma pere juba. Saaks ainult tihemini käia :(
Eilne üliõpilasaktiivi pidu Raudsilla matkakompleksis oli ausõna fucking AWESOME. Mina ja Ints jäime viimasena veel püsti ning magama ei jõudnudki. Väga pikalt kirjutada ei viitsi, aga palju sai räägitud. Nagu alati eksole. Saladusi kuulsin, lohutust pakkusin, saunas ning ojas käisin (viimases lausa teksapükstega), võrkpalli mängisin, tünnis ujusin, jala astusin katki (kus, seda enam ei mäleta), vahendaja olin, paar pisarat poetasin (sest Ints tuli, kui ma parasjagu sitas tujus nurgas istusin, oma kuradi armastusejura mulle ajama ning mu sitt tuju läks veel hullemaks, tänks muidu), alkoholi tarbisin (mistõttu ma sain just veits aega tagasi alles kaineks, tõeline daam olen, ma tean) ja niisama jaurasin. Kui pildid kätte saan, siis ehk topin siia ka mõned. Väga lahe koht on ka iseenesest. Minge kaege üle.

Ozzy - Road to Nowhere

Countdown

2011-06-03T10:40:00.000+03:00

Eile oli mu viimane praktika päev. Terve päev oli selline üsna... neutraalne. Ma ei osanud emotsionaalselt mingit seisukohta võtta, teised ümberringi muudkui seletasid, kui kahju, et ma ära lähen ja nii edasi. Kinkisid mulle pundi rukkililli ja ühe reisiraamatu. Päev otsa tegin pingsalt tööd, et oma metal-festivalide lugu valmis saada (jah, mida tean mina metal-festivalidest?), ega jõudnudki millelegi muule keskenduda. Aga too hetk kui ma oma kräpi kokku korjasin, kõiki hüvastijätuks veel kord kallistasin ning uksest välja astusin, siis hakkas küll alahuul hetkeks vabisema.
Ega mul õnneks palju aega polegi, et jalgu kõlgutada. 22. lähen nädalaks soome Aivari juurde ning juulis.... jah, juulis ma olen mööda ilma laiali. Stardiloendus käib juba mitu kuud ja kalender on punaseid ristikesi täis kritseldatud.

Tom Petty & The Heartbreakers - Something Good Coming

G'morning

2011-06-01T07:25:00.000+03:00

Head 1. juunit ja uute sõiduplaanide algust !

Ma pidin ikka ütlema. Traditsioon.
Kirjutaksin hea meelega veel, sain just terve hunniku lugusid ka, mida postituste alla toppida, aga pean pessu hüppama ning siis tööle pedaalima. Sjuuke uni on täna hommikul. Kell on 07.10

Ozzyl on siin isegi veidike liha luudel
Ozzy Osbourne, Motörhead & Slash - I Ain't No Nice Guy

I wonder

2011-05-28T16:41:00.000+03:00

Mul on täna esimest korda igav, üle... kahe nädala vist. Hommikul sain oma seitsmesaja viiekümne kahe lehelise raamatu ka läbi. Täna rohkem lugeda ei viitsi. Arvuti taga ei jaksa ka enam vahtida, kann on sellest kontoritööst juba tegelikult nädalaid tagasi ära surnud.
Mh, oleks võinud ikka Tartusse sõita.

"I'm not quite ready to face the future, so I decided to bury myself in a huge chocolate cake and slowly lick my way out".

Meie kontori ajakava. Veini joomist ei olegi millegi pärast ära märgitud.

Jah. Iga päev on uus.

2011-05-28T13:45:00.002+03:00

Üritan kõike ignoreerida ning oma üldisest heaolutundest kahe käega kinni hoida. Ei taha tagasi minna.

Käisin neljapäeval Royal Caribbeani kruiisilaeval Jewel of the Seas mingil shipvisitil. Turvakontroll oli nagu presidendi vastuvõtul. Mu nime ei olegi sellisel kujul veel kunagi hääldatud. Relaika. Kahe laeva vahel oli mõnus tuulekoridor ja me pidime seal senikaua külmetama, kuni nad meid kõiki üle kontrollisid. Oli tunne, et lisaks koolitusele on boonuseks ka üks väike kopsupõletik tulemas.
Laevade fänn ma eriti ei ole, niisiis, kuigi ta oli iseenesest kordades ilusam, kui tavalised Tallinki kruiisilaevad, siis jättis see mind üsna külmaks, ning tahet ka üht kahenädalast kuriisi ette võtta, ei tulnudki.
Loomulikult käis ringkäigu juurde ka buffet' külastamine. Ma olin nende viie suure valikuga toidulaua vahel nagu peata kana, ning ei teadnud mida võtta. Kui ma pärast kümneminutilist ringi kooserdamist ning siit-sealt natukese toidu haaramist taldriku täis kuhjanud olin, olin täitsa ära eksinud ning kulus mitu minutit, enne kui ma meie laua uuesti üles leidsin. Ja kuigi mul kõht pärast selle taldrikutäie ära söömist (mis sest, et toitu iseenesest väga palju polnud, aga ma olen harjunud üsna vähe sööma) nii kohutavalt täis oli saanud, oli muidugi tingimata tarvis ka koogilett üle kiigata ja igast ühest tükikest proovida. Õnneks selle toidukoguse tõttu vein ka eriti pähe ei hakanud, nii et tööle tagasi jõudes, olin ma ainult veidikene veel svipsis. Inimene pidi sellise nädalase kruiisi jooksul keskmiselt kolm kilo juurde võtma. Pole imestada ka, kui kohvikutes kõik ila jooksma panevad koogid täiesti tasuta on.
Tegelikult, kui mul praktikatöö kaitsmiseks läheb ja küsitakse, et noh, mis ma seal siis tegin, siis ei ole mul muud vastata, kui et olin koguaeg purjus ja jooksin muudkui trepist üles-alla. Nimelt me kontor on viimasel, neljandal korrusel ja me tõesõna muud ei tee kui joome veini, vahel ka rummi. Nii mulle vähemalt tundub. Iga väikse koosoleku, koogi-reede, koolituse ja muu sellise ajal, ikka keegi hõikab, et kuule, too külmkapist veini ka või et, ah seal rummipudelis on ainult pool järgi, joome ära, saab pudeli minema visata. Nojah. Eks ma olen tegelikult omajagu kordadest öelnud ei, aitäh ka. Ei meeldi pärast silmad krõllis arvuti taga istuda ja tööd teha.

Kui ma juba laevadest rääkisin.... mulle anti hea praktikanditöö eest kruiis neljale Rootsi, millega ma ei oska midagi peale hakata. Ausalt öeldes ma ei viitsi sinna minna, kuna Stockholm on üsna läbi käidud koht juba, ning need lühikesed kruiisid kõlbavad ainult selleks, et läbustada, sest midagi targemat seal laevas teha pole, erinevalt tollest külastatud laevast, kus oli kõikvõimalikud spordisaalid, spaad ning hiigelsuur kasiino. Kolm päeva jutti juua ma ka ei viitsi. Aga ma ei taha tänamatuna ka näida, nii et ma ei teagi nüüd, mida teha.

Ryan Star - Brand New Day

Kurgujänku

2011-05-25T21:23:00.000+03:00

Kõik on korras alates kella 07.15-st kui ma ärkan, kuni 18.00-ni mil ma koju jõuan. Üks nutt ja hala ja soigumine, küll mu msni aknas, küll päriselus.
Jõudsin jälle kell 3 öösel koju. Imekombel pärast nelja tundi und, olin terve tänase päeva täiesti reibas. Jõudsin veel hommikul vanaema arsti juurde talutada, vabaduse väljakul bussi pealt maha tulles liduma panna, et veel koosolekule jõuda ning nüüd õhtul ennast nii tugevalt pedaale sõtkuma sundida, et kui ma lõpuks Nõmme sillale jõudsin, siis oli vere maitse kurgus ja pea käis nii hullusti ringi, et sirgjoones sõita oli võimatu. Ja mida vähem ma magan, seda parem ma välja näen. Korraliku 8-tunnise unega on mul veel pool päeva sjuuke padjakas näos.

Jah, mul ON tegelikult kahju. Aga inimesi, kes vähemalt üritavadki vastaspoole seisukohti näha, nii naljalt välja ei vahetata. On tarvis lihtsalt vähem M-i mängida.
Anna andeks, ma ei suuda.

The 69 Eyes - We Own the Night

Viimased päevad

2011-05-23T20:55:00.001+03:00

Day 24 - a song that you have danced to with your best friend

Eks neid lugusid ole ka kriljon olnud. Aga esimesena kargab kohe silme ette pilt 2005/2006 aastavahetusest, kus keegi leidis Tartzi juures Spice Girlsi kasseti ning mingil mulle ebamääraseks jäänud põhjusel oli see vaja kohe peale lükata ning kuna see juba käis, siis võis niisama lolli mängida ja selle taustal keldris karata. Ärge küsige. Wannabe.

Day 25 - a song you could listen to all day without getting tired of

See on mu hetke lemmik. Eks ma käian seda veel paar päeva ning siis ilmselt tüdinen ära. Royseven - We Should Be Lovers

Üsna pikk nädalavahetus oli.

Laupäeval jõudsin vist umbes pool seitse hommikul koju. Kell 11.55 ajasin ennast üles, kooserdasin pessu ning sõitsin õikale, et Sirtsuga mingitel kevadpäevadel padarit kuulata. Sain näkku nii palju päikest, et siiamaani olen Snegurotška. Umbes kella neljaks päeval sain kaineks. Mis on ärajoodud alkokogust arvestades üsna hea tulemus. Õhtul, olles nii palju päikest saanud, külmetasin Mareki sünnal. Ühe õlle ajasin sisse omale ja sõitsin viimase bussiga koju. Eile jäin Toomkooli vaateplatvormil alkoholi tarbimisega politseile vahele. Ega nad midagi suurt ei teinud. Küsisid ainult dokumente, kritseldasid ruudulisele märkmepaberile midagi üles, viskasid veel nalja ka, et ega me üle ääre ei kuku ning palusid pärast pudelid kokku korjata ja soovisid head õhtut.

Mis muga juhtunud on ? Mai tea. I am what I am. Ja vahelduseks olen üsna rahul tegelikult.

Päev 22 ja 23

2011-05-19T19:24:00.001+03:00

Day 22 - a song that someone has sung to you

Morgulile ikka meeldib seda aeg-ajalt laulda. Eriti siis, kui ta järjekordse tökatipudeli otsa koperdanud on. Kate - Tulepuuhuulte luule

Day 23 - a song you cannot stand to listen to

Nonii. Kust ma siis alustan. Selliseid lugusid on oioi kui palju. Ja ei ole tegelikult erilist tahtmist mõnda neist oma blogisse kah toppida. Aga siiski. Näiteks Kesha - Tic Toc

Õudne lugu on lihtsalt. Ja muidugi inimene, kes selle video idee peale tuli, on ka geniaalsusest pungil.

Vaadake, ärkasin just millegipärast vannis üles. Kurat, jumala juua täis olen veel. Meik on ka laiali, a mul pohui. Kus mu üks saabas on ? Kooserdan trepist alla, ehmatan suvalisel vanamutil pannkoogid käest põrandale. Pff, oh well. Sõidan oma kuldse lowrider-jalgrattaga tiira-taara ja varastan lastelt nende maki ära. Ou ou ouou, ou ou okou.

Eile oli koolikaaslastega iganädalane võrkpallimäng, kuhu ma alles esimest korda jõudsin. Stromka rannas oli nii kõva tuul, et pidime ennast mujale kolima ning nii hästi joppas, et sealsamas metsas oli ka üks võrguplats, kuhu me ennast mõnusalt sisse seadsime. Pärast paari tundi üksteise kallal vägivallatsemist, läksime Erlyni juurde. Õhtu lõppes selliselt, et ma jõudsin koju kell veerand kolm öösel.

Kui ma hommikul tööle lonkasin, (kuna Marek mul mängu ajal ühe korra jalad alt jooksnud oli) ranne sidemesse pandud, pöial sinine ning eilsetest õlledest veel uimane pea, siis tuli küll korraks parmu tunne peale. Aga õhtu oli siiski igat oma senti ning kulutatud lihasrakku väärt.

Kohati ma vaatan, et ikka nii õigesse auku olen sattunud.

Päev 21

2011-05-17T20:40:00.002+03:00

Day 21 - your favourite song

See on tegelikult üsna keeruline. Selles postituses ma juba panin kirja oma kõigi aegade lemmikumad lood, plus ma olen neid veel lisaks igas teises postituses maininud, et nüüd oleks aeg midagi uut siia panna. Pealegi ma lubasin endale, et ei jahvata siin mõnda aega Placebost ega Blue Octoberist. Ja kõik ülejäänud head lood olen ma ka juba jõudnud siin ära mainida.
Aga äkki on mõni selline pärl peidus, millest ma veel rääkida ei ole jõunud, ma kohe uurin.

õõõäääööööäõõõ. Võimatu. Mai tea. Võtke see siis: No Vacancy - Heal Me, I'm Heartsick

Ma sain just teada, et seda laulab üks tüüp, kes Rentis mängis. Hah.

Ma ei olegi nädala vahetusest rääkinud. Tegelikult suurt midagi ei toimunudki. Age sünna oli tore. Aga nii veider oli Tartus olla, sest kõiki neid tavapäraseid inimesi seal ei olnud. Vähe sellest, et Rapuntslit Krooksu baarileti taga polnud, oli see baarilett kusagile nahui tõstetud, et nii võõras tundus kõik. Morgul istub jälle oma Edinpudrus. Isegi Shana oli teist nädala vahetust järjest, kui mina Tartus olin, kusagil Tallinna kandis. Ja lisaks kõigele oli Krissul vaja kusagile Võrru koperdada. Aga kättemaksuks ma tuuseldasin ta kapi läbi ja kandsin kõiki ta riideid korraga seljas. Kaasa arvatud aluspesu. Ja tegin kükke.

Käisin just poes. Ostsin omale pähkleid, halvaad ja pudeli väikest Tuborgit. Põhjus, miks ma sellest räägin on see, et ma ei joo kunagi üksi kodus. Mitte, et sellel midagi viga oleks, aga millegipärast mulle ei tundu üldse see idee sümpaatne, et ma nüüd istun ja korgin niisama ühe õlle lahti ja olen svipsis. Aga praegu tegin seda. Ja üsna hea on.

Päev 17-20

2011-05-16T21:49:00.001+03:00

Neli päeva on lihtsalt peost ära kadunud. Aga nüüd saate selle eest jälle posu lugusid korraga.

Day 17 - a song that makes you want to dance

Iga kord, kui see lugu kuskilt tuleb, siis on mul üsna võimatu paigal seista. Olen isegi kassasabas seistes selle loo järgi vaikselt puusa nõksutanud, ise kogu hingest lootes, et inimesed mu selja taga seda ei märka. See on ka üks vähestest sellistest mõnusatest tantsulugudest, mille järgi ma tõesti ennast hingetuks vihtuda võin. Üldjuhul mulle taoline tantsumuusika ei meeldi, mis teeb mu elu üsna keeruliseks, sest ma jubedalt tahaks tantsida, aga kõikides tantsutrennides, kus ma käinud olen, on need lood kõik lihtsalt kohutavad olnud ning kas te olete pidanud ennast liigutama mingi asja järgi, mis üldse peale ei lähe ? Vastik on, onju. See on ka üks põhjustest, miks ma eriti klubisid ei armasta. Kahju muidugi, aga ma olen nendele lauludele mitu võimalust andnud, et ehk suudan oma vastumeelsusest üle saada. Tuhkagi.
Kindlasti ei väida ma, et mulle popmuusika üldse ei meeldi. Mul on winampis päris mitu sellest stiilist laulu. Ja üldiselt olen ma ka kõige kuulaja. Enihuu, siin ta on: The Pussycat Dolls - Buttons

Ma ütlen sulle, et lõdvesta mu nööbid beibi, ouuoouuu.

Day 18 - a song that you love, but rarely listen to

Tegelikult on päris palju selliseid lugusid. Mõtlesin, et ei hakka teile jälle oma tüüpilisi bände siin nämmutama ja panen midagi hoopis teistsugust, aga no kui ei saa üle ega ümber, siis ei saa. See oli kunagi umbes 6 aastat tagasi mu lemmik. Ja siiani meeldib, aga millegipärast satun seda nii vähe kuulama.

Skid Row - One Light

Day 19 - the first song alphabetically in your winamp

Panin jah winapi, sest mul pole ei aipoodi ega aitjuunsi. Hetkel on esimene lugu mul 30 Seconds to Mars - Closer to the Edge, sest kui ma vahepeal uue läpaka sain ning kõik oma lood siia kopisin, siis millegipärast lasi mul terve selle bändi kaust kusagile varvast, nii et mul nüüd ongi alles ainult hiljuti saadud paar lugu neilt.

Day 20 - the last song alphabetically in your winamp

Alfabeetiliselt on see mu viimane lugu. Aga mitte päriselt, sest mul on muidu hoopis spetsiifilisemalt lood kategoriseeritud. Nii et tegelikult on viimane lugu RocknRolla soundtrackilt mingi ayaa caramba hispaaniakeelne lugu. Ja ma pidin kõik oma ilusti reastatud lood nüüd sassi ajama, et see õige viimane üles leida.

Zoo Army - I'm Alive

Päris hea lugu on, ma nüüd just avastasin. Ei tea, miks ma seda tihemini ei kuula.

Päev 16

2011-05-12T20:27:00.000+03:00

Day 16 - a song that has made you cry

Ühelgi lool ei ole sellist mõju mu üle. Natuke naljakas oleks ka ju mingit laulu kuulates lihtsalt heast peast nutma hakata. Võibolla ainult sellisel juhul kui sellega seoses valusad mälestused pinnale ujuvad, aga ma ei tea... Kuigi ma olen üsna suur pillija, siis ma ei usu, et puhtalt üks laul mind on kunagi suutnud seda tegema panna.
Aga see eest võite niisama Metallica - Nothing Else Matters'it kuulata. Äkki hakkate nutma.

Homme ma ilmselt ei jõua jälle lugu postitama. Lähen korraldan terve päev Tallinna Ülikoolis konverentsi ning siis jooksen jälle ummisjalu Tartu poole. Age teeb seal nimelt sünnipäeva. Kui viitsin, siis tulen Laupäev tagasi. Kui mitte, siis viskan jalad seinale ja puhkan sellest Tallinna-draamast.

Päev 15

2011-05-12T00:20:00.000+03:00

Day 15 - a song you love singing along to

Nii raske oli otsustada. Mulle meeldib kõikidele lugudele alati kaasa üürata, kui ma vähegi oskan. Valisin siiski selle ühe välja, loo mis on just mulle sobivas kõrguses, nii et mu hääl ei kõla nagu oleks kellegi mune parasjagu kusagil pigistatud.
Alexz Johnson - Skin

Täna leidsin endas sellised emotsioonid olevat, mille olemasolust mul polnud halli aimugi. Üsna halb, kui niimoodi suvalisel ajahetkel puuga pähe antakse ning surnu pähe maha lebama jäetakse.

Kuhu kurat mu palju õnnistatud paks nahk sai, ah ?

Päev 14

2011-05-10T19:33:00.000+03:00

Day 14 - a song that reminds you of your boyfriend/girlfriend

No ausõna, mul ei ole sõnu. Kes kurat käskis mul sellist lollust üldse tegema hakata.

Steve Miller Band - The Joker

Ma ei viitsi jälle mingit ümmargust juttu selle loo ümber keerutama hakata. Hea lugu on lihtsalt.

Päev 13

2011-05-09T21:44:00.000+03:00

Day 13 - a song that reminds you of a former friend

Aina veidramaks lähevad need lugude kirjeldused.
Tavaliselt, kui keegi on mu elust ära läinud, siis seda ilmselt ka põhjusega ning seega on ununenud ka temaga seotud asjad. Sest kui midagi kummitama jääb, siis tähendab see, et midagi on jäänud lahendamata. Ja kui oleks jäänud midagi lahendamata, siis ei oleks ma lasknud sellel inimesel oma elust ära minna. Nii lihtne ongi. Aga mu jutu point on see, et ma ei oska jällegi ühtegi lugu panna siia.
Aga ma võin panna siia mingi laulu sellest ajast kui ma vähe teistsugune olin ning vähe teistsuguses seltskonnas liikusin ning õhtust hommikuni rockstarsis passisin. Siiski former ju.

Deftones - Change

Päev 10, 11 ja 12

2011-05-08T10:10:00.002+03:00

Day 10 - a song by your favourite band

Linkin Park - Pushing Me Away

Ma vaatasin, et Sinine Oktoober on juba küllalt mu blogis esindatud nii et vahelduseks võib midagi muud ka propageerida. Hübriidi Teooria, kus antud lugu peal on, on Linkini kõige parem album. Kuulake.

Day 11 - a song on the soundtrack of your favourite movie

Marty McFly - Johnny b Goode

Mul on palju lemmikuid filme, aga otsustasin rohkem popimate filmide nagu näiteks The Matrix ja Austin Powers in Goldmember'i vahele hoopiski Back to the Future'i surata. Klassika. Michael J. Fox on nii äge näitleja.

Day 12 - the last song you heard

Matthew Morrison & Neil Patrick Harris - Dream On

Sorri, et see nii halva kvaliteediga on, aga ma tahtsin, et lool oleks tingimata video ka ning paremat varianti sellest ma kuskilt ei leidnud. Ma tegelikult ausõna gleed ei vaata, aga mulle meeldib NPH. Hääleulatus on tal üsna vägev. Ja lugu ise on ka muidugi kultuslik. Kuigi kui Steven selle kunagi 30 aastat tagasi sisse laulis, siis ta oli ikka paras nolk ning ta hääl ei kõlanud üldse nii nagu tal see tänapäeval kõlab, mistõttu see variant Dream On-ist meeldib mulle isegi rohkem. See oli ka ühtlasi viimane lugu mis ma kuulsin, sest ma olen seda mitu päeva jutti muudkui aga käianud.

Ma vaatan, et ei tule välja mul see iga päev ühe loo postitamine, sest lihtsalt ei jõua siia arvuti taha. Reedel käisime Olli ja Jaeniga Krissul Tartus külas. Kuna me jõudsime sinna nii hilja ning hakkasime eile juba kella 1-st tulema, siis me sõitsime pmst 300 kilti maha selleks, et seal süüa ja magada. Ja ühe Katani Asustajate tiiru ka sekka mängida.

Eile käisin Keilas Otto sünnipäeva tähistamas. Ma polegi teda vist oma neli aastat vahepeal näinud, millest on kahju muidugi. Sünnipäev ise kujunes üsna toredaks. Nii palju head enesetunnet tekitavaid asju sain teada. Ma ei tea, miks ma nii ebakindel koguaeg olen. Ei tohiks, I'm awesome :D

Päev 8 ja päev 9

2011-05-05T21:28:00.000+03:00

Day 8 - a song that reminds you of your first love

Ei ole sellist asja.

Day 9 - a song that makes you hopeful

Ma ei tea. Kuidas saab üks laul lootust tekitada ? Lootust milleks ? Et ma ka kunagi siristan nagu laululind ? Või et armastus rabab mind ükskord jäädavalt jalust ? what.

5 stages

2011-05-04T19:54:00.000+03:00

Vanaemal oli insult eile öösel. Ema süüdistab mind osavõtmatuses. Võltsisin vastu tahtmist paar there-there'i.

Lükkasime Kaisuga täna Kathmandu-kolmapäevad käima. Jasmiinitee, ajee.

Päev 6 ja päev 7

2011-05-03T20:12:00.000+03:00

Day 6 - a song that reminds you of a best friend

Häh. Liiga lihtne oleks seda Sõprade lugu siia panna. Need a bigger challenge !
Ja tegelikult ma ei taha inimestel vahet teha, niisiis panen terve trobikonna lugusid siia, igaüks neist meenutab midagi ja kedagi. Ma avastasin täna, et ma olen ennast kuidagi moodi suutnud K-dega ümbritseda. Aga lihtne meelde jätta vähemalt.

Evanescence - Lithium

Tegelikult tuleb see K mul ükskõik millise Evanescence'i looga kohe silme ette.

The Rasmus - Madness

Oi kuidas ma seda kunagi fännasin. See K on seda lugu isegi lava peal ja bändi saatel laulnud.

Nneka - Heartbeat

Tolle K-ga on meil kõige erinevam muusikamaitse (obviously). Ja teineteise sõimamine selle pärast käib meie sõpruse juurde.

Day 7 - a song that reminds you of the past summer

Esimese asjana jooksid mõtted kohe We no speak americano peale, aga siis mul tuli meelde, et see lugu on juba korra esindatud mul blogis, niisiis pidin midagi muud, aga samamoodi eelmist suve meenutava loo panema.

Stromae - Alors on Danse

Tartus olin siis parasjagu kui seda lugu igast raadiojaamast sadaseitsekümmendnelituhat korda päevas tuli.

Jah, ma ei jõudnud eile jälle arvuti taha. Käisime Sirtsuga öölaulupeol. Ma ei oskagi kommenteerida seda kuidagi. Siin mõne aasta tagusega ei anna kuidagi võrrelda. Tsikk, kes lavale pulti pandud oli, laulis kohati nii kõvasti ja valesti, et ikka väga piinlik oli. Üritasime sellest hoolimata lõpuni vastu pidada, et Koit ära kuulata, klassika nagu ta on. Saime oma koidu. Vahepeal tabasin ikka ennast silmadega rahva seast ühte konkreetset nägu otsimast. Ei leidnud. Kahjuks või õnneks.

Päev 5

2011-05-01T21:57:00.001+03:00

Day 5 - a song that is often stuck in your head

Alati kui on tarvis midagi meenutada, siis ei tule see asi meelde. Ja kui ei ole tarvis, siis see üks mõte ketrab ennast peas ühtpidi ja teistpidi ja ära ei lähe. Ega tegelikult vist ei olegi ühtegi sellist lugu, mis pidevalt peas kinni oleks, tavaliselt kummitavad ikka uued, äsja kuuldud lood. Kuigi Weird Al Yankovich - Amish Paradise on vist üks selline laul, mis vahetevahel ikka oma tee mu mõtetesse leiab. Muidugi aitab kaasa ka see, et ma kogu lüürikat peast tean, nii et lugu vabalt algusest lõpuni ära laulda oskan. Jah, oli aegu, kus selle tüübi lood enamust mu mp3- mängijat täitsid.

Ma olen terve nädalavahetuse küpsetanud. Eile tegin maasika-kohupiimakooki, seda muidugi puhtalt sellepärast, et mul oli neid asju parasjagu külmkapis ning ei tahtnud, et nad pahaks läheksid. Eile ja täna tegin martsipani. Iga korraga läheb küll aina paremaks, kuid päris poest ostetud martsipani mõõtu välja ei anna, ma ei tea miks. Valetpidi segan teda vist. Täna tegin sojajahust ahju-kakao-rummipannkooki ning õuna-mandlikooki tillukese kohupiimaga. Ja ma pean tunnistama, et see viimane on mu küpsetiste üks säravamaid tähti. Asja teeb eriti heaks veel see, et ma ei teinud seda ühegi retsepti järgi vaid lihtsalt ladusin asju kaussi, mis parasjagu näppu sattus. Huvitav, kas mulle hakkab ka see "sutsuke seda ja natuke toda" stiil külge jääma ?

Päev 4

2011-04-30T22:16:00.001+03:00

Day 4 - a song that calms you down

Hmm. Ei ole kunagi tegelikult mõelnud selle peale, sest tavaliselt kui ma närvis olen, siis ma ei tule arvuti taha ja ei pane oma winampi käima. Olenevalt olukorrast kas keeran ennast teki alla looteasendisse või seisan peegli ette ja tuletan endale meelde kuidas hingata. Kunagi haarasin kohe ka telefoni järele, aga tundub, et see rong on oma liiprid juba selga korjanud. Aga kui nüüd mõelda, siis Sia - Breathe me on üsna rahustav ja nunnude sõnadega ka pealekauba... I'm small and needy.

Päev 2 ja päev 3

2011-04-29T07:43:00.001+03:00

Eile oli lõputu päev. Seetõttu ei jõudnud siia ka oma lugu postitama. Kell 8.45 kappasin rõõmsalt tööle, panin veel ennast ilusti riidesse, sest pidin õhtul aitama ehte vilistlaste õhtut korraldada hotell Olümpias. Poole kolme paiku läksime Kataga - üks mu juhendajatest - Viking XPRS laevale koolitusele. Sain igast nänni sealt ning nende uut salatibuffet' külastada. Nii väga murusööja kui ma ka ei ole, pean siiski tõdema, et pagana head salatid olid.
Pärast koolitust, kella viie paiku, olid ühed Kata tuttavad nii lahked, et viisid mu sadamast Olümpiasse ära. Üsna tore pidu oli iseenesest, kahjuks ainult suhteliselt vähe inimesi. Kogu asi venis oodatust üle tunni pikemaks ning bussi pealt maha astumise hetkeks olin ma olnud kontsadel 15 tundi jutti. Ma ei suutnud enam käia ja mõtlesin, et istun sinnasamasse asfaldile maha ja hakkan nutma. Vägisi sundisin ennast edasi liikuma, ise mõttes "üks ja kaks" samme kaasa lugedes. Sellistel puhkudel ma kirun ennast, et ma ainult oma mugavate tenniste peal elan, peaks rohkem harjutama kontsadel olemist, et tulevikus sääraseid situatsioone vältida.
Pärast toredat balansseerimismängu, kus ma suurt torditükki, roosi ning vikingilt saadud karbi sees olevat tassi ühe käe peal tasakaalus hoida proovisin ning teise käega kotis võtmete järel sobrasin, ise jalgade peal tuikudes, uksest sisse vajunud olin, viskasin kohe kingad jalast kus kurat ja, ma võin ausalt öelda, et see moment oli selle nädala suurim kaiff.
Oma musti sukki jalast koorides ei oodanudki mind väga hull pilt - mu lällud olid küll tavalisest kaks korda suuremad, kuid kuna surve mu jalgadele oli enam-vähem ühtlaselt jaotatud, siis oli ainult üks õnnetuke vill mulle talla alla ära eksinud.
Hoolimata suurest väsimusest, läks mul täna juba kella kuue aeg uni ära ning nüüd ma siin siis passingi tühja.

Tegelikult ma pean nüüd tööle lippama, mis tähendab, et ma siis õhtul postitan need lubatud 2. ja 3. päeva lood.
to be continued

Nii. Nüüd siis tulevad lood ka.

Day 2 - a song that reminds you of your most recent ex-boyfriend/girlfriend

Sellele on natuke raske vastata, sest minu peas on siiani kõik ikka veel üks segapuder ja asju teineteisest lahutada on keeruline. Aga kui asjale lihtsalt läheneda, siis nii või naa seostuvad kõik asjad mul ainult ühe inimesega. Niisiis panen siia kõige esimese loo, mis talle mõeldes pähe tuleb.

Lifehouse - Everything

Kuulake lõpuni ka. Lõpp on eriti äge.

Day 3 - a song that reminds you of one/both of your parents

Emaga ei seostu mul tegelikult mitte ükski lugu vist. Kui see eelmise postituse põdrakasvataja välja jätta. Aga seda kuuldes meenub mulle ka pigem too ammune sündmus. Isaga seevastu on hoopis teised jutud. Ma võiks siia terve rea igusuguseid lugusid panna, mis talle meeldisid või mida ta mulle pidevalt kitarril mängis kui ma tilluke olin. Aga et ühe ainsa valima peab, siis oleks selleks looks kahtlemata Vennaskond - Õhtud Moskva lähistel.

Ütlemata pikk postitus sai nüüd.

25 päeva, 25 lugu

2011-04-27T20:05:00.000+03:00

Kuna ma ei tahaks seda blogi siin päris unarusse jätta, aga et mul niisama kirjutamiseks on hetkel täielik elu-defitsiit, siis, et midagi kirjutada oleks, mõtlesin, et hakkan tegema seda 25-päevast tsüklit - postitan iga päev ühe loo, mis millegagi seostub. Kuna ma ei viitsinud neid ümber trükkida, siis panen pildi siia, et te asjast aimu saaksite.

Day 1 - a song from your childhood

Mul oli tegelikult mitme loo vahel valida, mis kõik mingitpidi mälusopis keerlevad, lõpuks suutsin otsuse siiski selle ühe kasuks langetada. Põhjus, miks ma selle valisin, on see, et kui ma oma parimates mänguaastates olin - umbes kolmene või nii - siis sõitsime ühel ilusal päeval emaga rahulikult trammis kui mul, nagu ühel korralikul väikesel lapsel ikka kombeks, oli tarvis kõva häälega üle terve trammi laulma hakata "IKKA VIIN VIIN VIIN, IKKA VIIN VIIN VIIN...". Mu ema pidi häbi pärast maa alla vajuma. Kuigi sellest on juba nüüd üle 20 aasta möödas, siis me vahel ikka meenutame seda vahejuhtumit muigega. Muidugi ei anna siiani mulle rahu mu armas onu, kes, seda laulu kuskil kuuldes vahel ikka suskab, et näe, sinu lemmik lugu käib praegu.

Ps Troika - Põdrakasvataja

Pöördes

2011-04-20T20:49:00.000+03:00

Praktika on nii äge. Nii mõnusasse ettevõttesse ning osakonda sattusin. Pooled on minuvanused inimesed, nii et suht fann on koguaeg. Ja ma ei olegi tegelt nii loll kui ma arvasin, saan asjadest ilusti aru ning ei ole veel mulle selliseid ülesandeid antud, mida ma teha ei oskaks. Suht pikad tööpäevad olen teinud ka. Eile sain näiteks 7-st alles koju, täna tulin enam-vähem mõistlikul ajal kontorist ära - peale viite nats.
Iga reede on seal koogipäev, nii et keegi küpsetab midagi ja kuna ma olen uus, siis lükati mind kohe tanki ja et reede on seekord vaba, siis pean ma homme veits varem ärkama, et neile näljastele kooki küpsetama hakata.
Nii ilus kontor on meil ka ja külmkapp on alksi täis (!)

Minu laud on see, kus makk kõrval maas on

Algus hakkab üsna karmilt, ärge ära ehmatage

Echoes of Eternity - Voices in a Dream

Pruulikoja sünnipäevapidu

2011-04-18T08:47:00.001+03:00

Niisiis. Esimene praktikapäev. Hetkel on küll tunne, et ma raudselt ei tea mitte millestki mitte midagi ning jooksen mööda kontorit ringi nagu peata kana. Loodetavasti on mõni arvuti lähedal, kui mulle ülesandeid antakse, siis saan vähemalt guugeldada :D

Tartu oli mõnus vaheldus kogu sellele jurale ja draamale siin Tallinnas. Ja nämma koduõlu ka sealjuures just halba ei teinud. Sain oma ingliskeelt Andrew/Bruce/Lucy'ga kõvasti prkatiseerida ja avastasin, et kui ma sellest esialgsest võõrkeele rääkimise hirmust üle saan, siis ei olegi ta mul nii hull kui ma alguses arvasin.

Ühe juutuubis väga populaarseks saanud video põhjal, kus üks 3. aastane tüdruk nutab nii meeleheitlikult, sest ta armastab justin biibrit, mispeale pärast selle video nägemist tüüp tollele pisikesele tüdrukule külla läheb, leiutasime uue mooduse kuidas kellegi pisarakraanid kinni keerata: ära nuta, muidu tuleb justin biiber külla. Ja suurest hirmust on kurbus kui peoga pühitud.

+9

2011-04-16T18:39:00.000+03:00

Vahetan tänaseks keskkonda ja sõidan Tartusse. Ehk tuleb eluvaim ka sisse tagasi.
Loodetavasti saan bussis oma "Hospitality today" raamatuga ühele poole, siis ei pea kodus vastu tahtmist seda kätte võtma. Ma ei tea, mis värk sellega on, et kodus kohe üldse ühtegi kohustuslikku asja teha ei taha.
Kas bussis neid pea kohal olevaid tulesid saab ikka veel sisse lülitada ? Ma ei tea enam bussitranspordist midagi, nii kaua olen Tallinnas konutanud.

Nii hea video on sellel
30 Seconds to Mars - This is War

Nagu lauajalg

2011-04-14T20:49:00.000+03:00

Täitsa võimatult naiivne olen, ma ei või. Ma muudkui usun kõiki, koguaeg, kõiges. Isegi siis kui mulle seda sama jura juba sajaseitsmekümnetuhandendat korda ajama tullakse. Ja ma ikka usun ja ma jäängi ilmselt uskuma. Ainuke asi, mida ma tegelikult uskuma peaksin on see, et ma olen lihtsalt nii uskumatult loll.
Ma ei saa aru, kuidas saavad inimesed nii õelad ja silmakirjalikud olla. Võibolla peaksin ka seda õppima. Tundub, et maailm töötaks siis vist rohkem minu kasuks.
Iga kord kui ma mõtlen, et oh äge, ma suutsin kellelegi lõpuks mõistuse pähe panna ja nüüdsest hakkab asi hästi minema, siis tullakse ja naerdakse mulle ikka mõne aja pärast otse näkku ning sealjuures a) tehakse suured silmad nagu ise asjast mitte midagi teades b) leides mingi totaka vabanduse, miks seekord veel nii pidi minema c) öeldes: õu, sorri, enam ei juhtu. Jajah. Teinekord piisaks ka lihtlabasest vabandusest, aga sellist sõna ei ole mina veel kellegi suust kuulnud.
Ma ei saa aru, miks inimesed teevad koguaeg nii. Teevad teistele julmalt haiget ja ei pilguta sealjuures silma ka. Ja oleks siis mingi suvaline inimene, siis võiks ju kuradile saata, aga ei. Palju õnne nendele inimestele, kellel on ideaalne perekond. Siiralt.
Aitab kõikidest teistest võimalustest. Mul said need just otsa.

Kings of Leon - Pyro

The ever turning spinning wheel

2011-04-11T17:16:00.001+03:00

Õppisin täna kella poole seitsmeni hommikul. Jõin kella 12 ajal ühe tassi kohvi ning imekombel ma ei olnudki väsinud. Ärkasin pool 10 uuesti üles, et kursusetööd edasi kirjutada. Ja jällegi - väsimust ei kuskil. Pea käib küll ringi ning kerged tasakaaluhäired on ka, aga muidu on olemine 5 pluss. Vähemalt sain töö valmis ning ühe jama kaelast ära. Loodetavasti magan nüüd kaks päeva jutti, aga eks muidugi näis, mis mu tore aju välja mõtleb.
Kuna ma olen praktiliselt 12 tundi järjest istunud (ega see kolm tundi lamamist ka oluliselt midagi paremat ei olnud), siis mu kann on nii valus, et ma hakkan karjuma kui ma veel mõnda tooli näen, ausõna.

Fänn olen neil nüüd
The Airborne Toxic Event - Numb

The restless beat of the sleepless night to come

2011-04-10T22:50:00.000+03:00

Terve päeva olen voodis kudenud täna. Mina ei tea kuidas see asi niimoodi käest ära läks eile. Selle tõttu pean nüüd ühe all-nighteri tegema, sest nagu alati, olen ma oma tööd kõik viimasele minutile lükanud. Nii tubli olen ikka.

Kohvi, raibe, on otsas. Fakk, mis ma nüüd teen ?!

Ours - Sometimes

Lost in the haze of the wine

2011-04-06T21:55:00.001+03:00

Selline indie-rock stiil ei ole küll see, mida ma tavaliselt kuulan, aga selle loo juures meeldib mulle kõik. Sõnad ja viis ja see, et ta ei ole üles ehitatud nagu tavalised laulud - salm, sild, refrään, salm, sild, refrään, refrään - vaid et terve lugu on suudetud ühtlaseks tervikuks teha ilma augutäiteks kordusi panemata. Rõhutatud on ainult seda kõige tähtsamat, seda kõige tugevamat emotsiooni.
Siin nii väga näha ei ole, aga muidu on laulja täpselt Robbie Williamsi nägu. Mitte, et mulle see nüüd hirmsasti sümpatiseeriks, aga lihtsalt väike tähelepanek.

Kuulan seda nüüd repeat'i peal, ise samal ajal päkkadel kõõludes ning homseks inka eksamiks õppides. Viimane sellel aastal. yay.

The Airborne Toxic Event - Sometime Around Midnight

Mina, mina ise ning minu makaronijalad

2011-04-05T20:20:00.000+03:00

Kuna ma pole nii mitu nädalat trenni jõudnud, siis tänane trenn oli lausa tappev. Igasugune lihaste liigutamine tundub ihunuhtlusena. Kui ma suure hädaga maja ette jõudnud olin ja taipasin, et ma pean veel trepist üles kolmandale korrusele ronima, olin suhteliselt nutu äärel. Kui keegi on näinud filmi nimega Me, myself and Irene, siis seal on üks stseen, kus Jim oma magaval alter egol kratist kinni võtab ja autosse tõstab. Noh, samamoodi võtsin ma endalt kratist kinni ning praktiliselt lohistasin ennast kolm korrust ülespoole ning kukkusin toauksest sisse.
Asja helgem külg on muidugi see, et homme on olemine kaks korda hullem (Y)

Käisin täna poodides ning ostsin omale poolsaapad 2.50 juuro eest. Saate aru ?! 2.50 ! Missiis, et pelgalt nendel kontsadel seismine tekitas mulle juba suurt raskust ning tõenäoliselt ma kannan neid niipalju kui 3 ja pool korda, enne kui ma nad suure vihaga prügikasti lajatan, aga patt oleks nad sellise näruse raha eest ostmata ka jätta olnud.

Meenutus aastast '06
Our Lady Peace - Somewhere Out There

Do this with me

2011-04-03T12:31:00.001+03:00

Mu kass on ennast karvadest paljaks nosinud. Oleme talle igast rohte juba andnud ning hirmkallist allergiavaba toitu sisse söötnud, aga ikka ei midagi. Nüüd hakkasime lihtsalt mingeid allergiatablette andma, et ehk jääb see näkitsemine tal vähemaks ning ta ei näe enam välja nagu leeprahaige.

Ma olen kaks ööd järjest omaenda pulmasid unes näinud. Esimesel korral tehti mulle üldse minu käest küsimata hullult suured kahesaja inimesega pulmad, mille eest maksmiseks pidi üks suht lambikas inimene õppelaenu võtma. Ja kuna mulle valiti kleit ka, siis see oli nii suur, et ei seisnud seljas ja kuna ma kuskilt haaknõelu ei leidnud, siis peitsin ennast krevette pugivate külaliste eest kuskil majas. Ühesõnaga see pulm läks aiataha.
Teisel ööl korraldati mulle sedakorda siis selline pisike pulm, nagu ma alati tahtnud olen, kuid millegipärast ei saanud ma jälle oma kleiti valida, ning kuigi ta istus parajalt seljas, oli ta hirmkole. Millegipärast ma läksin selle tsirkusega kaasa, kuid hiljem kahetsesin äsjast abiellumist. Nii et ka see pulm läks aiataha.
Ma vist tean, miks ma selliseid unenägusid näen. Nojah. Böö.

Angels and Airwaves - The Adventure

... mingil ajahetkel oli see täpselt see, mida sa tahtsid.

2011-03-29T20:47:00.000+03:00

Ela täiel rinnal ja ära kahetse midagi. Tundub lihtne, eks ? Ja tegelikult võikski ju seda teha nii, et oma teerulliga üle kellegi jäseme ei sõida. Aga tihtipeale tuleb ikka millegipärast üks kahetsuseuss sisse ja hakkab servast maksa järama. Miks ?! Isegi kui keegi ei saanud parasjagu (eriti) haiget, siis miks ma tunnen ennast ikka nii kuradima sitasti ?
Ja kui asi oleks proovimata jäänud, siis ma tunneks ennast teistpidi halvasti, et võimaluse käest lasin ja poolikut elu elan. Ma ei kujuta ette, millest see tuleneb ja miks ta just nii peab olema. Südametunnistus on ikka üks nõme asi. Eriti kui ta pool-põhjuseta räuskama kukub. Sitale mingu >.< Elada tahan !

Vabandan inimeste ees, keda ma viimasel ajal ditchinud olen. Nii et kes tunneb ennast puudutatuna, see tulgu mult pulgakommi küsima. Mul on neid terve hunnik kodus.

Mõtlesin, et oleks aeg sotsiaalseks hakata. Ja mitte ainult oma mugavas ja turvalises sõprade ringkonnas. Nii et kui keegi mu ustavatest lugejatest peaks tahtma minuga päriselus suhelda, siis võite mind kuskile lisada: crawlonme ätt gmail punkt com. Ma luban, et ma ei hammusta :)

Hinder - Lips of an Angel

Cracked

2011-03-13T00:36:00.000+02:00

Okei, I get it. Ma pean pingutama, et õnnelik või vähemasti eluga rahul olla. Aga kui iga kord pärast mõnda head päeva ikka mingi selline sitt kaela sajab, et ma ilma värisevate kätega sahtlist võetud roosade vitamiinideta olla ei saa ning seetõttu päev otsa audis olen, siis lõpuks viskab ikka üle küll. Kas ma tõesti olen siis nii halb inimene, et pärast mõningast head enesetunnet avastatakse, et "ohhoo, sa raibe oled juba liiga kaua elu nautida saanud" ning mulle on tarvis kohe jälle mingi jama kaela lajatada ?
Ma ei viitsi enam. Ausalt ka.
Ma arvan, et aeg oleks vist professionaali poole pöörduda. Või jooksva vee alla minna. Emb-kumb. Kopp on ees.

Within Temptation - Stand My Ground

It isn't over yet

2011-03-09T23:57:00.001+02:00

Täna on lihtsalt nii hea päev olnud. Kaks eksamit ning hunnik muidu esinemisi ja kõnesid on seljataga. Täna helistati mulle, kui ma parasjagu oma suure magamatuse tõttu trollis nokkida tukkusin ning teatati, et ma olen pärast neid hunnikute viisi katseid essträvelisse praktikale saanud. Uni oli kui peoga pühitud, irvitasin üksinda võõraste keskel nagu oleks mul kerge ajupuue ning toksisin kohe sõnumi inimesele, kes minuga alati kaasa rõõmustab.
Ning kuigi ma täiesti magamata, üleväsinud ja üliemotsionaalne olen, nii et voodis vedeledes enam undki ei tule, siis ikkagi pole mitte millegi üle viriseda. Nagu ma siin viimasel ajal pidevalt kõigile räägin: asjad lahenevad iseenesest. Muidugi peaksin ma praegu, kell pool 12 õhtul, selle nädala kolmandaks eksamiks õppima, aga see kõik on hetkel teisejärguline.

Eile käisime kooliga Vanakal vastlaliuge tegemas. Olgugi, et vahest tahaks oma koolile kaikaga lajatada, siis mõnikord nad oskavad meid ikka nii hästi hoida ka. Kooli poolt olid meile vastlakuklid, kuum tee ning liulaskmisatribuudid. Meie umbes oma parimates viiekümnendates õppejõud ja rektor lasid perselaudadega mäest alla nagu noored tatikad, tehes meile noortele pikalt silmad ette. Üks hetk me otsustasime, et laseks sealt kõige järsemast kohast kilega alla, kust mäge nägi ainult kümmekond meetrit ning siis tuli mingi äär, mille taga võis meie pärast ka kuristik olla. Vaatasime, et me umbes allpool paistvatest põõsastest mööda sihiksime ning andsime kuuekesi kile peal allapoole tuld. Too sekundi murdosa, kui me üle tolle ääre jõudsime ja nägime, millised hüpekad meid all ootavad, siis võttis küll korraks seest jahedaks. Paar korda meeter maad ülespoole hüpates ning valusasti tagumikule maandudes, otsustasime ennast kuidagipidi küllili keerata, nii et me lõpuks kõhuli maas ning pead allapoole seisma jäime, endal suud kõrvuni ning naermise ja oigamise kõrvalt raske hingata oli. Siis ruttas meie juurde üks nii umbes 10. aastane poiss ja küsis suurte silmadega, et kas me tahtsime massienesetappu teha või ? Aga kõik need sinikad olid asja väärt. Ja teeks seda uuesti, kui ainult võimalus antakse.

Meie inglise keele õpetaja lasi meile täna seda lugu ja hoolimata oma huilgumisest, jäi see kuidagi pähe kummitama:
Adele - Someone Like You

Sing it for the world

2011-03-03T21:09:00.000+02:00

Nii suure perse olen omale taha närinud, et üleeile kärisesid teksad jalga pannes tagumiku pealt lõhki. Ma pistsin nii kõva häälega naerma, et kass ehmatas ära ja pani jooksu.
Aga, despite that, üllatavalt hea on olla viimased päevad. Kuigi peaks rämedalt stressis praegu olema, sest praktikale tõenäoliselt ei saa, kooliasju on nii palju kuhjunud ja üldse ving ving ving. Suutsin ükspäev kõik kogunenud jama ühele suht lambikale inimesele ilusasti sõnadesse panna ning ilmselt lõi see mul pea selgeks.
Kutsun kõiki üles heale enesetundele !

My Chemical Romance - Sing

Käes

2011-03-01T21:24:00.000+02:00

Sain kontserdipileti omale. Aitäh pileti soetajale.

No atención, por favor

2011-03-01T21:10:00.001+02:00

Mh. Teen korra midagi tunniplaaniväliselt ja siis tahetakse, et ma igal pool midagi teeksin. Nagu mul oleks õhtul kella kuueni koolis olemise ning seejärel 12-ni õppimise kõrvalt veel aega üle. Ja otseloomulikult ei oska ma ju "ei" öelda. Nüüd lasin ennast ära rääkida et ma 40 inimese ees praktikaseminaril räägiksin. Miks?! Mulle lööb juba oma kursuse ees esinedes Parkinson jalgadesse, saalitäiest inimestest ma ei taha mõeldagi. Isssssand miks ma sellega nõus olin. Pagana Taago ma ütlen. Edasipidi käin temast ja hokkanenist kaarega mööda. Krabavad veel kinni ja võtavad lisaks minu antud sõrmele ning varastatud käele pool maksast takkaotsa. Niigi niru mul teine.
Ma hakkan kohe oksele.

Sõnad ei kõlba kuskile, aga viis on hea
Sunrise Avenue - Hollywood Hills

Iiiiks

2011-02-28T18:53:00.000+02:00

30 sekundit marsile tuleb 21. juunil Tallinnasse. Juba lasin käed käiku ja otsisin inimese, kes oleks Tele2-e võrgus ning kes mulle koodi annaks millega ma kolm päeva tavamüügist varem pileti ära osta saan.

Essträvelil on tervelt kolm vooru praktikandi valimisel. Suht ulme. Esimese testi tegin ära ning mõtlesin, et tänase vestlusega on asi ühel pool. Aga ei. Paari päeva jooksul saan teada, kas ma meeldisin neile piisavalt, et mind edasi veel ühele vestlusele lasta. Kuul pähe ma ütlen.

30 Seconds to Mars - The Kill

Tünks

2011-02-25T10:02:00.000+02:00

Täna hommikul oli nii raske ennast üles ajada ning millegipärast ma ei tahtnud üldse kooli minna, kuigi ma üldjuhul hispaania keele tunnist kunagi ära ei ütle. Äärepealt olin juba voodisse tagasi kobimas, ning kuigi ma võin endale sealt tunnist puudumist lubada (jah, nii kunn olen) mõtlesin siiski oma laiskusest üle saada ning ajasin poolvägisi ennast riidesse. Äärepealt oleksin bussist maha ka jäänud, sest ma ei suutnud otsustada mida oma tänahommikuste traadist juustega ette võtta.
Ühtegi kehaosa tundmata koolihoovi jõudes sain teada, et õpetaja on haige ning espańol ei toimu. Ei hakka kirjeldama seda tugevat emotsiooni mis minus sel hetkel lõkendama lõi. Buss, millega ma kooli sõitsin, jõudis Koplis ringi ära teha nii et ma sain sama bussiga koju tagasi kah sõita. Tuleb ikka oma intuitsiooni usaldada, ma ütlen.
Hea viis muidu kuidas oma reede hommikut sisutada - teha bussiga Tallinnale üks tiir peale.

Ombosee bobeljom

2011-02-22T21:07:00.001+02:00

Tegelikult mul pole mitte midagi tarka öelda, aga tahtsin selle nii üdini positiivse laulu siia panna, mida kuulates ma ei ole isegi homse praktika vestluse pärast närvis:

Rusted Root - Send Me On My Way

Demands

2011-02-19T21:22:00.001+02:00

Ega keegi mulle juhuslikult Blue Octoberi viimast plaati nimega "Approaching Normal" osta ei taha ? Ja kui juba ostmiseks läheb, siis Breaking Benjamini "Dear Agony"-st ega Placebo "Battle for the Sun"-ist ka ära ei ütleks. Te ei pea isegi kohale tulema, annan aadressi ja saatke postiga :)

Ei ?

Blue October - Say It

Kreisikät

2011-02-17T18:06:00.001+02:00

Ma nägin unes, et mu kass magas külmkapis kartulisalatitopsikus niimoodi, et ma eristasin salatit tema valgest karvast ainult tänu rohelistele hernestele. Tema arvates oli see variant palju soojem, kui radika peal või minu voodis magamine.

Mu unenäod lähevad iga päevaga aina paremaks ning loogilisemaks.
(Y)

Almost human

2011-02-12T21:08:00.000+02:00

Magamata, kuid maha rahunenud olen. Kogu see kupatus oli väike, kuid väga tarvilikuks osutunud wake-up call. Üleüldiselt on null emotsiooni. Ja kui ka on, siis ainult negatiivne. Aga, sain jällegi targemaks ning hetkel näen vaeva, et see tarbetu negatiivsus endast välja peksta. Kui laiskusega ka ühele pool saan, siis võin ennast juba peaaegu inimeseks nimetada.

Avastasin, et ma seda pingsalt soovitud muutust tegelikult ei tahagi ning et rohkem kui pool sellest soovist oli ainult lihtlabane väliskeskkonna surve. Pärast kahte nädalat tuka kandmist, on seitel kenasti külje peal tagasi ning mul on hea meel, et ma siiski oma poolisid juukseid punaseks ei värvinud. Ja jään parem oma mugavate maikade ja t-särkide juurde ning ei ürita riides käia nagu nood boheemlaslikud kunstiinimesed, juuksed sassis peas. Ja sellist kleiti nagu eile, ma endale enam samuti selga ei aja. Tsiisas, mida ma küll mõtlesin.

Eilne kaine peaga poolvägisi üüüberis padari kuulamine ei olnud samuti üks mu parimatest otsustest. Nagu ma ennist mainisin, siis ma olin kontideni jääs, sest üllatus, üllatus, kui klubis tantsu ei vihu, siis on seal sama soe kui õues, vahe ainult selles, et tuul ei puhu ja üldjuhul laest sodi ka alla ei saja (kui just teise korruse rõdurinnatise all ei seista) ning mantel, mis õues enamasti koguaeg soojaandvalt seljas on, ripub ilusti garderoobi nagis. Täitsa ime ausalt öeldes, et mu palavik ennast tagasi lajatanud pole.

Ma tean, ma tean, ma olen viimasel ajal ainult oma nuttu ja hala siia kirjutanud, aga bear with me, see läheb kohe kohe mööda ning siis ma saan teid jälle oma väikeste "vaimukate" juhtumistega kostitada.

Ühe laulu asemel ma panen lausa mitu, vot nii palju mõtteid on korraga:

Axis of Awesome - 4 Chord Song

Vajatakse personaalset autojuhti

2011-02-12T04:02:00.001+02:00

Kell on öösse. 03.58. Ma olen läbi külmunud ja pissed. Wanna go home.