Saturday, January 07, 2012

Despite the love

Süümepiinad närivad sisikonda ja südametunnistust oma väikeste teravate hammakestega. Lausa piinliku järjepidevusega.
Ma oleks täiesti suuteline igasuguseid ohvreid tooma, et mitte olla vastutav kellegi katkiläinud südame, elu, mõtteviisi või mille iganes eest. Võimalik, et ma peaksin hoopiski kusagile kookonisse ennast kerima, et vältida igasuguseid edasisi kokkupuuteid inimsooga ja säästa kõigi aega ning närve.
Mul on lihtsalt nii valus, kui kellelgi minu pärast halb on. Iga kord ma mõtlen, et prooviks veel ühe korra, äkki on seekord kõik teisiti. Päike tõuseb ka öösel ning siis on kõik jälle romantiline, alates aasal lehkavast sõnnikust kuni juuste väljalangemiseni. Aga tegelikkuses kunagi midagi ei muutu. Taevas on ikka sama must, kiilakad on endiselt koledad ning altruismist pole kahjuks jälgegi.
Ma olen ebapädev, sobimatu, oskamatu ja võimetu sellise tugeva emotsiooni jaoks. Ja ma vabandan kõigi ees, keda ma osava teesklusega valele teele juhtinud olen.
Ma tean, et see kõik tundub täieliku jurana, aga see selgitus on parim, mis ma antud hetkel anda oskan ja suudan.


How could you shoot a good man down
and leave without mourning.
Broken-hearted on the ground,
like the others before him.
A burden heavy as a rock,
ain't nobody gonna stop her.
Go ahead and walk alone
and regret it some elsewhere.

Ewert and the Two Dragons - Good Man Down

3 kommentaari:

K said...

Jah.. kord tõuseb päike ka öösel.

Queen E . said...

Üks parimaid postitusi ,mida olen viimasel ajal lugenud.

rell said...

Ma just mõtlesin, et sjuuke jura, aga oli vaja tulevikus mäletamise tarbeks ennast välja valada. Aga sänks sellegi poolest.