Käisime teisipäeval jälle Onu Sämmi juures tema taevalikku õhtusööki nautimas. Seekord ma ei nuusutanud, katsunud, maitsnud ega pärinud iga koostisosa kohta vaid lihtsalt sõin ja nautisin. Ma ei ole kunagi täielikult toidugurmaanlusest aru saanud, aga kui ma olin kõrvale veel ülihead punast veini joonud, siis ma tundsin ennast nii hästi, nagu ma juba pikka aega ei olnud tundnud.
Ei saa üle. Ma ei jaksa isegi mõelda enam selle peale. Peaks lihtsalt aia ümber ehitama ja sellega oleks asi mutt. Eks ma siis järgmises elus kirun oma halba karmat.
Härra Elavhõbe tõi mulle, martsipanist ja isetehtud-hästitehtud. Nii temalik.
Karmini sünnal käisin ka täna. Nägin jälle üle pika aja tervet gängi. Kuigi ma sain ainult natuke aega olla, kuna ma pidin koju õppima tulema (üllatus missugune, eks), siis pigistati ikka mulle pits punast skilttlesiviina sisse.
Ja siin ma nüüd olen. Kell on pool 2 laupäeva varahommikul. Koostasin just kümmetuhat lehekülge juttu ekskursioonimarsruudist (jah, ma tean, mul on liialdamisega probleeme) ning, selle asemel, et magama minna, et hommikul ikka pilusilmade vahelt välja näha võiks, kõlgutan ma selle võimatult ebamugava tooli peal jalgu ja kirjutan ülitähtsat blogi.
Skittlesiviinad. colorish. funnnnn
Kuulsin seda lugu ühel ilusal õhtul Raadio kahest ja täitsa meeldima hakkas. Kuigi ma ei tea sellest superstaarivärgendusest mitte midagi ega üldse ühestki Eesti tõsielusarjast, for that matter. Inimesed pidevalt räägivad küll Naabri-Matidest, Talu-Toomastest ja Strippari-Sulevitest ja ma ei saa mitte mõhkugi aru. KES TE KÕIK OLETE JA MIKS MA PEAKSIN TEIE ELUST HUVITUMA? Okei, kaldusin teemast vähe kõrvale. Lugu on põhiline. Disko pole oluline. Ja muud laulusõnad.
0 kommentaari:
Post a Comment