"Drive"

Käisin seda just kinos vaatamas. Pean tunnistama, et ma pole juba ammu midagi nii head näinud.
See oli üks sellistest vaiksetest filmidest, kus räägitakse üsna vähe ning tähelepanu keskmes on hoopis värvilised liikuvad pildid. Sedapuhku olid põhilisteks pikalt teineteisele silmavaatamise kaadrid ning autoakendest möödavilkuvad majad. Kohati sai ka õhtupimeduses üle linna lennata ning kihavat ööelu ülevalt poolt jälgida.
Ning nii vahelduse mõttes sai näha, kuidas peategelane ühel pahalasel kannaga nägu sisse taob. Mind igatahes pani küll kampsunivarrukat lutsutama.
Goslingil oli harjumatult vähe repliike, võrreldes näiteks Crazy Stupid Love filmiga, kus ta oli mingi fotoshopitud kõhulihastega pleikar, kes oma suud kinni panna ei suutnud, või siis filmiga Notebook, kus ta vesiste kutsusilmadega igavesti-ühe-naisega-tüüpi karakterit mängis.
Aga just too vaikus mulle selle filmi puhul meeldis. Hästi väljamängitud näoilmetega suudeti kogu emotsioon ilusti rahvale edasi anda. Ja muidugi sinna juurde ülihästi valitud soundtrack tegi asja peaaegu täiuslikuks.
Veidi jäi häirima ainult peategelase kerge vaimne ebastabiilsus, mis minu arvates oli kohati vastuolus tema teatud käitumuslike nüanssidega.
Aga see on puhtalt minu subjektiivne nägemus, ja mida mina üldse filmikriitikast ning psühhiaatriast tean, eksju.

See on üks neist filmidest, mida kannataks isegi teist korda kinno vaatama minna.


College - A Real Hero